Metsasüles tuul ei tuiska,
helbeid vaikselt alla puistab.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued.
Väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal!
Tuli kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb,
ja et abi vajab vähe;
tal veel kingid valimata,
pakid valmis panemata.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama,
Jänku jookseb sinna-siia,
tal on tähtsad teated viia.
Kord ta abiks kutsub karu,
kord peab rebasega aru;
kord tal oravat on vaja,
kord peab leidma mägra maja -
kutsub kokku osavad
kingituste pakkijad.
Leevikesed läksid linna.
(Jõulutaat neid palus minna.)
Lastelt kirju punapugud
nokas toovad ühtelugu.
Käbilind nad lahti lõikab,
vares valjult ette hõikab.
Palju soovisid on seal -
jõulutaat kõik meeles peab.
Karu-mõmm toob suure koti, -
kitsel kingiaida võti.
Orav kannid välja kannab,
mäger aitab kotti panna.
Reinuvader valib nukud,
hirv toob ennemuistsed jutud.
Pall on kaelas jänesel,
põdral suusad sarvedel.
"Sõbrad, nüüd mul aeg on minna,
sest et kõikjal - maal ja linnas -
Marid, Andresed ja Anned
igatsevad mängukanne.
Oma jõulupuule ammu
on nad ehted külge pannud.
Küünlad süüdanud nad vist,
oodates mu saabumist."
Jõuluvana habet paitab.
"Kes mul koti selga aitab?!"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!" "Jäta virin!"
riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, asub teele.
"Sõbrad hüvasti! Aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega." |
