Tahe nii suur räsib mu hinge.
See on nii sõnakuulmatu!
Keerleb mu peas lõputuid ringe.
Lõppu olen tegema suutmatu.
Tahan tervele maailmale karjuda,
kuid ei huvita see kedagi.
Selle tundega ei taha harjuda,
ega isegi teadvustada sedagi.
Totter on ka saladust avaldada,
kui ei huvita see kedagi.
Mõtetu üle end kavaldada
Ja üldse plaanida sedagi.
Hinges karjub see soov.
Tahan, et ta hooliks!
See silma pisara toob.
Sõnadega ta ideaalseks vooliks.
Soovin, et ta kuulda tahaks.
Ja siiralt hooliks...
Muutuks kui soojaks vahaks.
Mulle kuuluda sooviks.
Hinge see kõik nii räsib .
Ei teagi, kas tahta jõuda.
Ometi ka tahe ju väsib
ja ei jõua edasi sõuda.
Krix,08
|
