|
Tahe nii suur räsib mu hinge.
See on nii sõnakuulmatu!
Keerleb mu peas lõputuid ringe.
Lõppu olen tegema suutmatu.
Tahan tervele maailmale karjuda,
kuid ei huvita see kedagi.
Selle tundega ei taha harjuda,
ega isegi teadvustada sedagi.
Totter on ka saladust avaldada,
kui ei huvita see kedagi.
Mõtetu üle end kavaldada
Ja üldse plaanida sedagi.
Hinges karjub see soov.
Tahan, et ta hooliks!
See silma pisara toob.
Sõnadega ta ideaalseks vooliks.
Soovin, et ta kuulda tahaks.
Ja siiralt hooliks...
Muutuks kui soojaks vahaks.
Mulle kuuluda sooviks.
Hinge see kõik nii räsib .
Ei teagi, kas tahta jõuda.
Ometi ka tahe ju väsib
ja ei jõua edasi sõuda.
Krix,08
| | soov | | Lisas: krix28 @ 2008-04-09 | Hinne: 4.5 |
| Sügavus
End tihti avastan ma kaugel.
Mõtted rändavad nii isepäis.
Väsimus on mu unelevail laugel.
Mind valdab vaikuse hetk…
ja ka uni nii ammu käis.
Küsimata, algamas on retk.
Kui silmad sulgen,
kandun ma kaugele,
üle mõttemere kulgen,
justkui uni suruks mu laugele.
Kes mind näeb sel hetkel,
arvab, et ta teab,
unedemaale olen retkel.
See kahtluse alla seab,
et väidetavalt hoolin
ja ta mu hinge neab.
Arvab, et end paremaks voolin.
Usub, et ükskõikne mul olek
ja maa peale näib võimatu
mul mõistuse tulek.
Keegi märkamagi ei vaevu,
et tegelikult mul hind on uppunud
külma sügavasse kaevu.
Kui keegi isegi ei näe, ei tea,
hakkan ise juba ka uskuma,
et sealt välja end enam ei vea.
Krix, 08
| | Sügavus | | Lisas: krix28 @ 2008-04-09 | Hinne: 4.67 |
| |
