Sügavus
End tihti avastan ma kaugel.
Mõtted rändavad nii isepäis.
Väsimus on mu unelevail laugel.
Mind valdab vaikuse hetk…
ja ka uni nii ammu käis.
Küsimata, algamas on retk.
Kui silmad sulgen,
kandun ma kaugele,
üle mõttemere kulgen,
justkui uni suruks mu laugele.
Kes mind näeb sel hetkel,
arvab, et ta teab,
unedemaale olen retkel.
See kahtluse alla seab,
et väidetavalt hoolin
ja ta mu hinge neab.
Arvab, et end paremaks voolin.
Usub, et ükskõikne mul olek
ja maa peale näib võimatu
mul mõistuse tulek.
Keegi märkamagi ei vaevu,
et tegelikult mul hind on uppunud
külma sügavasse kaevu.
Kui keegi isegi ei näe, ei tea,
hakkan ise juba ka uskuma,
et sealt välja end enam ei vea.
Krix, 08
|
