Mida mu silmad nägema peavad, need sõnad mu südame neavad,
tunnen sügavat valu enda sees, miks on taaskord valu südames,
see põletab kui sool haavadel, pole lõppu ega äärt minu vaevadel,
taas avasid minu vaesed silmad, näidates et su tujud on nagu eestimaa ilmad,
milleks küll lootust taas endale lubasin, et saaks taas selga omale nugasi,
kuidas suudab üks inimene olla nii kahepalgeline, mõistus lausa algeline,
tunnen kuidas pea mul koos südamega tahaks lõhkeda, kõigi mõtetega ja tunnetega end õhkida,
miks ütled sõnu mida tõsiselt siiski ei mõtle, mina ju sulle tühje sõnu ei ütle,
kas tõesti olen väärinud kõik sinu teod, mind üha enam endaga aegamisi seod,
kuid ma ei oska enam midagi öelda, ega oska mitte kui midagi enam möelda,
sinust lahti tahaks saada oma meeltes, kuid ikka ja alati pean ma sind ju meeles,
pea valutab metsikult koos südamega, sina midagi sellist ei oska oodata ju ega,
minu seisundi eest oled sa vastutav, mitte kordagi mu südamele või sa enam asutda,
arvad et olen mingi tundetu hüpiknukk, eksid rängalt kui arvad et suu kinni seisab kui lukk,
ka mina tunnen tundeid nagu sina, kuid arvad alati, et väärtusetu olen mina. |
