Mul pole enam sõnu öelda,
ei oska enam miskit mõelda,
Nii segadusse ajand mu meeled,
lausa peas sassi ajand keeled,
mis nüüd edasi peaks tegema,
võibolla peaks hoopis pagema,
miks mitte valusalt alla anda,
selle asemel et koormat kanda,
nii uskumatult kõlavad sõnad su suust,
öösiti ei mõtle millestki muust,
kõik nii tore ju näib,
kõik taas mõtteis oma paika käib,
nii muredest saan taaskord üle,
probleemidest vaba on süle,
kas kunagi lähedamaks saame veel,
ei oska ju keegi ennustada saatuse teel,
mõelda ja unistada võin kõigest,
nii valest kui ka õigest,
fantaasia piiritu lubab palju,
ka huvitavaid ning hulle nalju,
enamus ajast ajan ju möla,
millel pole tähtsust ega kõla,
mind suudavad taluda vähesed,
kahjuks kurbus hakkab pähe sest,
võibolla end muuta tuleks,
kuid sõda sees võib muutuda tuleks,
põleda võib see kogu eluaja,
kauem kestab kui vaja,
mõistust blokeerib kogu see haju,
kaduma hakkab reaalsustaju,
loodan, et lõplikult hukka ei saa,
mind alati ootamas ju maa,
auku kaevata pole ju keeruline,
mälestus jääb must mitmeveeruline,
kas tõesti igatsetaks mind,
või olin kogu elu teistel perses pind,
saatus üllatada suudab alati,
justkui kogu elu enne sündi betooni valati,
ootan mis saama hakkab,
enne kui tõeliselt elu lakkab! |
