Kas mäletad aega, mis meil pooleli jäi,
enam neis samades kohtades ei käi,
nii väga ihkan sind sinna taas viia,
kui tuleksid vaid minu juurde, siia.
Kaua oodanud olen vaikuses,
pilkases pimeduses ning üksinduses,
kõike vaid sinu nimel teen,
sinu juuresolekul sõlme läeb keel.
Lood need kõik sind meenutavad,
mõtted peas sinust keerutavad,
igatsen sind rohkem kui varem,
küll kõik lõpuks välja tuleb parem.
Niiviisi ma siis üksinduses passin,
sinu nimel rasket tööd ma rassin,
vaid selleks, et näha sind see aeg üürike,
piisav, et lõhkuda see paks müürike. |