| Kas karjub seal tumm või koduloom,
kel näiliselt vaikne iseloom?
Ei, heli vallandus minu seest,
ja täiesti mitte millegi eest!
Kui magasin raha peal pimedat ööd,
ei olnud mõttes, et päeval teeks tööd.
Nüüd tõusin üles ja enne ei söö,
kui hüütud saab kolmkümmend korda böö!
Mu unenäos toimus laevasõit,
nii kiire see oli kui ajavõit -
kui sekundi edasi laev kandis mind,
läks aina suuremaks Stockholmi linn.
See linn oli ilus ja võõras ja suur,
seal täiesti tundmatu arhitektuur.
Õunapuuoks kasvas üle tee,
ja üleni viljasid täis oli see.
Kui olime Stockholmi linnas sees,
varsti teleri kast oli silmade ees.
Ei räägitud rootsi, vaid inglise keelt,
keegi annetust tehes lahutas meelt.
Saade summat nõnda kasutas,
et loomadele asutas
maja, kus peitu nad pugesid
ja veelgi said raha tugesid.
Summa kasvas ja nullisid lisandus,
viiskend neli miljonit sisaldus
selles kokku Rootsi kroonisid,
ja loomad läksid ja troonisid.
Siis tehti sellele väljamaks,
kes oli kõige algatajaks,
tal kuulus see nullide rida lai,
kuid viiskend neli krooni vaid sai.
Ja mul oli seda vaadata äng,
sest selgus, et kõik oli olnud mäng.
Kui rohkem kroonisid kogutud polnd,
mis mõte sel saatel oli siis olnd? | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Kord istus üks mees suurte raskuste ees
ja lootis, et paremad päevad on ees.
Kuid möödusid ööd ja häda ei söönd
tast välja, kes pidanuks oskama tööd.
Siis mees mõtles nii, et pikk juba piin,
ei lootusi rohkem tal olegi siin.
Ta läks mööda teed, et uputaks veed
ta enda ja temaga mured kõik need.
Ta kalda peal käis, vett vaadates näis,
et see juba enne on uppunuid täis.
Kui välja neid toob, veel raskusi loob,
kui vette ei mahu, ta parem end poob.
Läks metsa, kus puud, ei lootnud ta muud,
kui et surma näeb enne kui tõusmas uut kuud.
Ta ringi seal käis, kuid metsaski näis,
et viimne kui oks juba pooduid on täis.
Nüüd tõesti ei tea, mis surm oleks hea,
kui koormustel oksadki vastu ei pea.
Kui läks koduteel, tal kurb oli meel,
et lõputult kaua peab elama veel.
Tal suus oli nutt, et teistelgi rutt,
juba siis, kui temale maitses veel lutt.
Teest ees viimne lõik, kostis selja tagant hõik,
vaatas taha, kus surnud järgnesid kõik.
Üks ütles neist siis: "Meid surma see viis,
et sa kurtsid, mis oligi viimane piisk.
Kui sa surra ei saa, ei jää surnuks me ka,
meid täis on Maa, meie valitseja sa." | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Oo, mu pikad valged kondid
ära hirmutasid tondid.
Seal, kus voolab minu veri,
ookeani pageb meri.
Seal, kus vaimud hauvad plaani,
istun lummepäästmis saani.
Seal, kus kiiver klapib pähe,
päid on järgi jäänud vähe.
Seal, kus sepad rauda taovad,
märkamatult aastad kaovad.
Seal, kus ringi hiilib miilits,
minagi ehk ringi hiiliks.
Seal, kus maha lasti võmmid,
nähti lahket karumõmmit.
Minnes läbi suure mere,
ütlen lindudele tere.
Teerull teed on rullind vähe,
aga asfalt hakkab pähe.
Siis, kui taevas kukub pähe,
all on aega jäänud vähe.
Siis, kui pähe sajab rahe,
lähen külla üle lahe.
Mul on tugev kaitsetahe,
ütlen: "Rahe, ole mahe!" | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Lumi, mis katab mu tulevast hauda,
arvab, et temast võiks midagi laulda.
Lähen tast mööda ja vaatan ta peale.
Loodan veel pikkade aastate peale.
Leheta oksade küljes on marjad,
maaski lebavad marjade karjad.
Lumi neid esialgu ei varja,
tutvustab mulle nii mõndagi marja.
Kõnnin veel kaua ja tee peal ei väsi.
Külma eest varrukais peidan ma käsi.
Välja puhun ma hingamisauru -
hingan veel ikka, sest ma pole saurus.
Saurused magavad muldade põues.
Jälgivad vaikselt, mis toimumas õues.
Nemad ei erita hingamisõhku -
see oli otsas, kui pugesid põhku.
Tee minu ees veel ikka ei lõppe.
Täna ma langesin kõndimistõppe.
Hauas mind ootavad sauruste kondid.
Elame mina ja lumi ja tondid. | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Ülevalt vaatab punane silm.
Täna on nukker ja tuuline ilm.
Silm jälgib seda, kas nutame ka,
pisaraid ohvriks nõuab meilt ta.
Astuvad jalad ja all nutab tee,
nutma ei ole hakand veel me.
Kardame silma, kuid aru ei saa,
kust võtab õiguse käskida ta.
Karistus tulla võib vali ja julm.
Silma kohal kortsus on kulm.
Silma ripsmeil on kuivanud kurk -
ootavad, kuhu jääb pisarapurk.
Tee nutab pisaraid, neelab nad maa,
tee käest silm ei taha neid ka.
Tõrgume küll, aga väriseb jalg,
kahvatu hirmust on igal meist palg.
Silm on seal üleval punane, suur.
Meie jaoks valmis on pandud tal puur.
Kui see meid püiab, seal nutame siis,
kuni meist eritub viimane piisk. | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Aknad on siin laskeavad
ümberringi majadel,
kahurid sealt tulistavad
pihta möödakäijatel.
Neil on ajuraudrüüd ümber,
kuulid häda neil ei tee.
Koliseb vaid raud kui ämber,
auklikumaks muutub tee.
Puude otsast kukub pomme,
mis ka maa peal lõhkevad.
Kas jääb ellu siin veel homme,
ajulased kõhklevad.
Siis ehk käigus tuumarelvad,
mis ka tõesti tapavad;
tondid tartud, pärnud, elvad
ulgumisse matavad. | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Oh soppa, oh soppa mu soolika sees,
mis närisin sisse, kui moll oli ees!
Nüüd võimul on vaenlaste esimees
ja meie meeste ahjud on vees.
Mu kõhus mulksumas torustik,
taas hädasid täis on orustik.
Mu mõtetes tume on kuristik,
mu peale uriseb Muristik.
Ma ise vaenlast reklaamisin,
ta petupiltisid raamisin.
Mis asja ma sellega plaanisin?
Kas oli, et plankusid kraamisin?
Mul raskused rõhuvad soolika sees,
ja valge ingli silmad on vees.
Nüüd võimul on vaenlaste esimees
ja varsti ta liitlase tankid on sees. | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Ratsutan ja minu all on kuri hobune.
Kui minu käest ta piitsa saab, ta ütleb: "Tobuke,
kui mõtled veel kord lüia mind sa oma piitsaga,
siis arvesta, et selle eest võin seljast visata."
Ma ütlen talle: "Aga sa ju oled hobune,
kui enam sa ei kiirusta, ei jõua kodu me.
Kui mina olen ratsanik, võin sind ju sundida,
sest muidu tuleks koduni mul jala kõndida."
Ta ütleb mulle: "Ratsanik võin olla mina ka.
Kui teen sust ise hobuse, sa mind ei sinata,
vaid minu poole pöörduda võid ainult teiega.
Sa meeles pea, sest teemat ma ei enam leierda."
Ma ütlen talle: "Aga see ei ole inimlik.
Sa austa oma vanemaid, on kelleks inimliik.
Hea küll, sa ära allu mul, võin sind ma kaotada -
eks homme sõidan autoga, sest suud ei paota ta." | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Kui tänaval keegi käib kannul,
võib olla teil ühine tee.
Kuid kui ta käib vastaval sammul,
on jälitustegevus see.
Ta eesmärk on uurida välja,
mis mõtted sul liiguvad peas.
Sest mõtted paistavad välja,
kui mõtled neid rahva seas.
Ta viia võib ära sind vangi,
kui mõtlemises on vead.
Seal kohtas sa piinaja tangi,
kui mõtted on liiga head.
Kui keegi käib kannul, siis tõtta,
ehk jõuad ära tal eest.
Teist sind ei ole meil võtta.
Me vajame abimeest. | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Imikuna olin mina
valju kisaja,
varasalve vanurina
palju lisaja.
Sünnimaja söögiaja
lauavaevaja,
sõjaaja vallutaja
hauakaevaja.
Koolimajas kooliajal
prahti tuupisin.
Teadusseadust hiilgeajal
lahti muukisin.
Lakse löönud lapsepõlves
põlgus, jälestus.
Tulnud-olnud järelpõlves
võlglus, mälestus. | | Simo Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| |
