Lumi, mis katab mu tulevast hauda,
arvab, et temast võiks midagi laulda.
Lähen tast mööda ja vaatan ta peale.
Loodan veel pikkade aastate peale.
Leheta oksade küljes on marjad,
maaski lebavad marjade karjad.
Lumi neid esialgu ei varja,
tutvustab mulle nii mõndagi marja.
Kõnnin veel kaua ja tee peal ei väsi.
Külma eest varrukais peidan ma käsi.
Välja puhun ma hingamisauru -
hingan veel ikka, sest ma pole saurus.
Saurused magavad muldade põues.
Jälgivad vaikselt, mis toimumas õues.
Nemad ei erita hingamisõhku -
see oli otsas, kui pugesid põhku.
Tee minu ees veel ikka ei lõppe.
Täna ma langesin kõndimistõppe.
Hauas mind ootavad sauruste kondid.
Elame mina ja lumi ja tondid. |
