Kord istus üks mees suurte raskuste ees
ja lootis, et paremad päevad on ees.
Kuid möödusid ööd ja häda ei söönd
tast välja, kes pidanuks oskama tööd.
Siis mees mõtles nii, et pikk juba piin,
ei lootusi rohkem tal olegi siin.
Ta läks mööda teed, et uputaks veed
ta enda ja temaga mured kõik need.
Ta kalda peal käis, vett vaadates näis,
et see juba enne on uppunuid täis.
Kui välja neid toob, veel raskusi loob,
kui vette ei mahu, ta parem end poob.
Läks metsa, kus puud, ei lootnud ta muud,
kui et surma näeb enne kui tõusmas uut kuud.
Ta ringi seal käis, kuid metsaski näis,
et viimne kui oks juba pooduid on täis.
Nüüd tõesti ei tea, mis surm oleks hea,
kui koormustel oksadki vastu ei pea.
Kui läks koduteel, tal kurb oli meel,
et lõputult kaua peab elama veel.
Tal suus oli nutt, et teistelgi rutt,
juba siis, kui temale maitses veel lutt.
Teest ees viimne lõik, kostis selja tagant hõik,
vaatas taha, kus surnud järgnesid kõik.
Üks ütles neist siis: "Meid surma see viis,
et sa kurtsid, mis oligi viimane piisk.
Kui sa surra ei saa, ei jää surnuks me ka,
meid täis on Maa, meie valitseja sa." |
