Ratsutan ja minu all on kuri hobune.
Kui minu käest ta piitsa saab, ta ütleb: "Tobuke,
kui mõtled veel kord lüia mind sa oma piitsaga,
siis arvesta, et selle eest võin seljast visata."
Ma ütlen talle: "Aga sa ju oled hobune,
kui enam sa ei kiirusta, ei jõua kodu me.
Kui mina olen ratsanik, võin sind ju sundida,
sest muidu tuleks koduni mul jala kõndida."
Ta ütleb mulle: "Ratsanik võin olla mina ka.
Kui teen sust ise hobuse, sa mind ei sinata,
vaid minu poole pöörduda võid ainult teiega.
Sa meeles pea, sest teemat ma ei enam leierda."
Ma ütlen talle: "Aga see ei ole inimlik.
Sa austa oma vanemaid, on kelleks inimliik.
Hea küll, sa ära allu mul, võin sind ma kaotada -
eks homme sõidan autoga, sest suud ei paota ta." |
