Otsingu sõnad: laps.
| Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid
Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte annab töö!
Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend. | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev. | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kuid lõpuks --- kas see polnud kogu aja
muud midagi kui varjupilt ja kaja?
Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
muu polnud tõeline kui valge lina?
Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
üks igatsus, mis otsib oma kuju?
Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,
me unenäoski ei saa päris vabaks,
ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
et oma loodud lõkkest ei saa sooja.
Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
nii vastu võtta nagu suurim rikkus
kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
ja käia, kuni päike läheb looja. | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.
Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi. | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa --
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad. | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma rääkisin lapsele
muinasjutu
see läks ühest kõrvast
sisse ja teisest välja
ja varsti ütles ta: da capo
Ma rääkisin oma armsamale
Muinasjutu
see läks ühest kõrvast sisse
ja ei tulnud enam välja
Mu kallim on täis muinasjutte | Ilona Laaman, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Minu koolipidude tüdrukud
käivad väsinult kandekotiga,
igaühel on kodus perekond,
kühmus õlgadel --- argipäev.
Juba koolivendadest mõnelgi
kipub kiilaspea kergelt läikima,
kingakannad on lääpa tallanud
juba mõnigi uhke poiss.
Pole paljud õieti märganud,
kuidas märgiti ennast vanadeks ---
tulid lapsed, ja nii ta veereski,
pole parata, see on aeg.
Tulid tülid, riiud ja nääklused,
rahamured ja hallid kahtlused,
aga sinilind lendas minema,
lendas otsima noorusmaad.
Veel on vara sellega leppida,
vara tallatud tuhvleid otsida,
naervast kevadest vaikse talveni
kõige tähtsam on elus ees.
Hoidke silmades naerusädemeid
kuni valusa viimse valsini,
hoidke koolipidude tüdrukuid,
nad on elus üksainus kord.
1963 | Vladimir Beekman | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Keskaegses keldris hämar saal, kus istub Ehlvest Jaan,
Peakohal iidne võlvikaar. Siis ilmub baaridaam
Ja pikkamööda täitub baar, see Malemaja baar,
Ja leti juurde astub, see Malemaja star.
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.
Jälle ees tal pingeline matš, on asi ``2''.
Vastane on suur ja paks, ka Ehlvest pole laps.
Enne mängu võetud naps teeb tuju rõõmsamaks.
Otsaette laks ja võit on käes tal nagu naks.
Siin malemeister viidab oma võidujärgset ööd
Ja baaridaamil läbi öö on baaris palju tööd
Ja malemeister kiidab oma kaamlinahast vööd.
Ta hääl siis kajab läbi öö, siis kajab läbi öö.. | Tõnu Trubetsky, eesti autorid, tuntud autorid, Anarhia | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Purjus pea ei tea juuste kainuse valu eales
ooberilt pudelisse asuuri ei palu eales
Kontidest tüdis koer põgenes paunaga seljas
otsib aga ei leia umbluude salu eales
Neela täringuid lämbu ärka ja neela jälle
ehk ei mängi nii tondid maha su talu eales
laps pani mõrra lättesse haitus sõnatult õhku
läte umbub ei keegi too välja kalu eales
Lõbus on leinakask tüvi täis sõrmejälgi
mida aiman seda teada ei talu eales
| Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
aja logiseval sohval, jalad üle ühe serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomusest lipule, pea üle teise serva
pea surematuses koidu nõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laubal
Naerda öö üle naerda päeva üle
peos korstnatest malendid silm jõe põhjas
jalg metamorfooside trepil, kuule tungib
läbi kalendrilehtede naerda suve üle
naerda talve üle puil on kiskjate üdi
vulkaan sülgab jääd, lapse armutud silmad
isa luine nina ema pilvitet suu
Olla pikem kui elu olla lühem kui elu
jälitetu ei jõua järele jälitajale
vangla lendavas labürindis
sündida enne surma sündida pärast surma
leekivad sõrmed ripsmeteks
| Ilmar Laaban, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |