Otsingu sõnad: laps.
| Kuidas me hakkame elama,
kui ükskord kasvame suureks?
Arvan, et hakkame elama
isa ja ema juures.
Paneme ühes emaga
õhtuti rullid pähe.
Meie ka ühes temaga
mehele enam ei lähe:
Mängime, mürame isaga,
räägime muinasjuttu.
Viime koos isaga kisaga
enese lapsed tuttu.
Isaga juttu ajame
tõsiselt nagu ema.
Majasse üldse ei vaja me
võõrast meest vedelema.
Võib - olla õpetajagi
võtame endale koju.
Muid pole meil vajagi.
Kui, siis üht koerapoju.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Tere, sügispäike ere!
Aitäh põski noolimast!
Põnevuses ootab pere
koju oma koolilast.
Tal on uudist mitut masti
ikka igaühele.
“tere!” Hüüab lõbusasti
läbi hambatüheme.
Mis seal enam aega viita -
näitab vanaemale
prisket emakeele viit ta,
joonistus saab emale.
Ütleb: “vaata, vanaisa -
imestad küll sina vist!”
Võtab - tähtis, suur ja visa -
piimahamba pinalist.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Nii vaikne õhtu on, et hangub hingeõhk
ja mõte mälu puutumata lahkub.
Kaob kätepuutest tahe, pinge, rõhkl,
usk ununed ja kahtlus meelest lahtub.
Sel õhtul puudub maitse, olek, vorm.
Ei lõhnaks nüüd ka nelk või vormirohi.
Käib akna taga klaasistunud torm
ja üle läve astuda ei tohi.
Nii vaikne õhtu on, et ühe mõtte lend
kui taevamürin kõrvadesse kostab.
Näib, et sel õhtul liigutada end
vaid laps, kes ilma sündimata, oskab.
1973
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Põlvede kriimud, sõrmedel metsvaarikate verd,
kõnnin piki odrapõllu kuiva kollast merd.
Õllevili, kruubivili seisab nagu sein.
Marjamannerg lõhnab nagu metsik koduvein.
Veri veele i tea, mis lõikus, mari - mis on moos.
Küpsus, ootus, viivitus on ühes viivus koos.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Teeskel, et ei tea.
Põllukünka tagant tõuseb pilv kui lapsepea
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Õhtu valgus - pehme, imeline.
Metsad meenutavad
oma nime.
Sambla sees on
lapsesängi soojus-
siia, siia
päike äsja loojus,
siia valgus
päevavalgus maha
mitte sinna musta metsa taha. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Üks lapsesuu on lausunud,
et oled loll kui saabas,
kui usud kurje vaimusid
või kanget kivi Kaabas.
Et vaime pole olemas
ja Jumalat ka mitte,
et ainus veider olevus
on olnud Adolf Hitler | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kahe aastaga kasvasid rinnad,
muutus kõnnak ja kehahoid,
aga poiss, kes ta portfelli kandis,
oli ühtviisi lontu ja loid.
Nõnda lõppes see koolilugu,
nõnda lõppeski lapsepõlv.
Tollest ajast on alles jäänud
sügav sinine taevavõlv.
Ja kui taevas mõnikord tahab,
tuleb tunniks kõik tagasi,
too tüdruk, too lõhn, üks tunne, ---
kõik, mis maha magasin. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.
Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.
| | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
