|
See on lugu ehk valusaimast valust
ja lugu kõige kurvemast kurbusest,
see on lugu ühest haigest hingest
ning ravimatust haigusest, mis riivatud vaimust ...
Ma sündisin eile, kui avasin silmad
uneniiskes vannitoas.
Ma ärkasin eile kui sirutasin käed
Jupiteri valguse poole
ja jäin uudishimulikult jõllitama
veepisarais higistavat vannitoa peeglit,
kust vaatas mind mees, kes polnudki enam mees
vaid üksnes too keha ja naine tema sees
Miskit huvitavat ja lausa kosmiliselt põnevat
oli juhtunud minuga, sel ajal kui magasin.
Mu genitaalid
kõik mu mehelikud genitaalid
olid veidralt moondunud ja pea nähtamatuks närbunud,
nagu sügiseti puudelt alla langenud lehed
Oh, võõras oli esmalt see ehmatav pilt
mis vaatas mulle vastu peeglist
ses niiskes emotsioonitus vannitoas.
Võõras võõras, aga ometi nii süüdimatult mahlane
ning ma tundsin valu vaibumas hinges,
ma ei mäleta seda valu, ei mäleta seda muutust
aga muutus oli toimund ja teine pool minust sündinud
Mu neitsilik süütus oli saanud uue pale
ning unistus puudutada ja jagada oma keha
oli lõpuks reaalsem kui iialgi varem.
Kaunistagu, hellitagu kõik säravad ehted
ja maskid ja kleidid ja rooside lõhnad
mind nüüd ja igavesti kui võimsat Vagiina Jumalannat ...
Ma sündisin eile, kui avasin silmad
uuele võimalusele ja uuesti elamisele.
Ma ärkasin eile või oli juba üleeile
kui minu kehast lahkus üks ning alles jäi teine-
minu loomulikum pool, teie igavene naine ...
| | H/S | | Lisas: helvetia69 @ 2009-06-14 | Hinne: - |
|
Kas tead mu nime, kas tunned mu nägu
mu riivatud mõistust ja kibedat valu,
kas ei peitu su kehas mitte üht rakku
mis vastikusest sülgaks mu moondunud näkku
Kas oled sa tõesti oma Jumala kätetöö
see vaikne magaja igal päeval ja ööl,
aga miks on pisarad, ka kõige siiramad
kõigest kraniidikillud su põskedel punamas
Mitut sada hinge oma külma jäise rahuga
siin seistes oled saatnud mulda puhkama
ja kas võin ka mina olla selles kindel,
et mu saatjaks just sina, kraniidikivist ingel
Kas tead mu nime, kas tunned mu nägu
mu sügavat kurbust ja roiskunud elu,
kas ei tahaks sa ehk veidi varem juba
lasta mul minna, küsimata selleks luba ... | | H/S | | Lisas: helvetia69 @ 2009-06-14 | Hinne: - |
| Sa tule tüdruk ja sõidame ära
oh tule, palun tule ning lõppeme ära.
Sa tule mu tüdruk, mu südame sära-
on vaikus ja tuul ja hääletu kaja.
Sa tule poiss ja ole mu peig
oh tule, palun tule, ma olen su neid.
Sa tule mu poiss ning ole mu saatan
mu silmis on pisarad ja läbi nende sind vaatan.
Sa tule tüdruk uue koidiku ududes
oh tule, palun tule ja puhka mu embuses.
Sa tule mu tüdruk valge liiliate lõhnaga
ning maga mu süles ja nutmine lõpeta.
Sa tule poiss kui rahutu liblikas
oh tule, palun tule ses vihmases kevades.
Sa tule mu poiss ja kallista mind
ma iial ei unusta, ma armastan sind.
Sa tule tüdruk, mu taevane ingel
oh tule, palun tule, mul armid on hingel.
Sa tule mu tüdruk ja aita mind sinna
kuhu unenägudes salaja alati tahtnud olen minna.
Sa tule poiss ja vabasta me südamed
oh tule, palun tule, need päikse käes sulavad.
Sa tule mu poiss, sind vaikuses hüüan
ma magada ei saa, ikka liblikaid püüan.
Sa tule tüdruk ja sõidame ära
oh tule, palun tule ning lõppeme ära.
Sa tule mu tüdruk oma kurvameelses punases-
jääb vaikus ja tuul ja igavene armastus ...
| | H/S | | Lisas: helvetia69 @ 2009-06-14 | Hinne: 5 |
| On aeg, mu kallis, unustada
ja iseendale andestada
ning andestust paluda,
on viimne öö tõusnud taevasse
me peade kohale kui vabastaja,
kui valges rüüs püha neitsi Maarja...
On aeg, mu igaviku printsess, andeks anda
ja enam mitte kahetseda
ega kellelegi valetada,
on aeg süüdata kalmistul viimased küünlad
surnud esiisadele ja nooruse Jumalannale
ning lahkuda siit sinna tõotaud maale...
Meie kaks, meie kahe pääsemist igatsevad hinged
on piisavalt kaua teeninud pisaraid ja valu,
liiga kaua oleme ennast ohverdanud oma ebajumalatele
taludes mõnitust ning nugasid seljas,
las jääda kõik see juba unustatud eilsesse
las jääda, las jääda kõik igaveseks vaikima
Tuhanded ja tuhanded sarnaselt karjuvad hinged
enamus neist ammu saanud on mullaks
nad karjuvad, nad nutavad, nad püüavad pääseda
külmast vangistusest ära valgusaastate varju,
aga keegi ei kuule neid, ei kuule ega kunagi saa kuulmagi,
ja võibolla, võibolla see paremgi neile
On aeg, mu kallis, avada väravad
ja ühineda igaviku vennaskonnaga,
kus kõik teavad seda sajandite pikkust saladust
igavesest vaikimisest ning tõotatud maast ...
| | H/S | | Lisas: helvetia69 @ 2009-06-14 | Hinne: 4 |
| |
