Kas tead mu nime, kas tunned mu nägu
mu riivatud mõistust ja kibedat valu,
kas ei peitu su kehas mitte üht rakku
mis vastikusest sülgaks mu moondunud näkku
Kas oled sa tõesti oma Jumala kätetöö
see vaikne magaja igal päeval ja ööl,
aga miks on pisarad, ka kõige siiramad
kõigest kraniidikillud su põskedel punamas
Mitut sada hinge oma külma jäise rahuga
siin seistes oled saatnud mulda puhkama
ja kas võin ka mina olla selles kindel,
et mu saatjaks just sina, kraniidikivist ingel
Kas tead mu nime, kas tunned mu nägu
mu sügavat kurbust ja roiskunud elu,
kas ei tahaks sa ehk veidi varem juba
lasta mul minna, küsimata selleks luba ... |
