On aeg, mu kallis, unustada
ja iseendale andestada
ning andestust paluda,
on viimne öö tõusnud taevasse
me peade kohale kui vabastaja,
kui valges rüüs püha neitsi Maarja...
On aeg, mu igaviku printsess, andeks anda
ja enam mitte kahetseda
ega kellelegi valetada,
on aeg süüdata kalmistul viimased küünlad
surnud esiisadele ja nooruse Jumalannale
ning lahkuda siit sinna tõotaud maale...
Meie kaks, meie kahe pääsemist igatsevad hinged
on piisavalt kaua teeninud pisaraid ja valu,
liiga kaua oleme ennast ohverdanud oma ebajumalatele
taludes mõnitust ning nugasid seljas,
las jääda kõik see juba unustatud eilsesse
las jääda, las jääda kõik igaveseks vaikima
Tuhanded ja tuhanded sarnaselt karjuvad hinged
enamus neist ammu saanud on mullaks
nad karjuvad, nad nutavad, nad püüavad pääseda
külmast vangistusest ära valgusaastate varju,
aga keegi ei kuule neid, ei kuule ega kunagi saa kuulmagi,
ja võibolla, võibolla see paremgi neile
On aeg, mu kallis, avada väravad
ja ühineda igaviku vennaskonnaga,
kus kõik teavad seda sajandite pikkust saladust
igavesest vaikimisest ning tõotatud maast ...
|
