| elan linnas, kus elu on kiire,
inimesed päevast-öösse teevad oma tiire,
põiklevad üksteisest mööda,
keegi ei taha elust maha jääda.
kõigil toimetusi on palju tööl ja kodus,
vestlus ning õrn kallistus on vaid põgus.
meelest läeb see, mis on oluline,
sest elu on kohustusi täis ja keevaline.
oodates bussi või trammi, inimkogu ringi tammub,
seisma jääda ei saa, sest muidu ei jätku enam rammu.
mõtted kodus lähedaste juures,
aga koju jõudes neid mõtteid vähe kuuled.
õhtuti tänavalaternavalgel, tumekollases valguses,
liigub mõni kogu ikka oma tee alguses.
linna kohal hõljumas hele kuma,
need on ilusad mõtted, saamata kallistused, nad ei taha lahkuda.
selles linnas isegi valgus tunneb end üksikuna.
| | linn, elu, valgus | | Lisas: Tedi @ 2012-02-02 | Hinne: - |
| kirjutasin sulle kirja.
kirjutasin kaua, õhtul hilja.
pruunile paberile tumesinise tindiga,
võib-olla kaunistan seda punase lindiga.
nukral meelel panin sõnad paberile,
vahepeal pilgu pöörasin klaverile.
kirjutaks sulle laulu, aga noote selliseid ei leidu,
mis kujutaks sind, kaunist neidu.
hämar valgus peegeldas mu varju,
sõnadele hoogu andis ta, mulle armu.
kirjutasin pikalt, tasahilju,
mu südames valmis on palju kirju.
oli see hüvastijätu kiri,
mis me teed lahku viima pidi.
või oli see mõni teine kiri,
see, mis mind su juurde tooma pidi.
kirjutasin sulle kirja,
kirjutasin kaua, õhtul hilja.
sain kirja valmis,
armastusesõnumit ta kandis. | | armastuskiri, armastus, kiri, kirjutamine | | Lisas: Tedi @ 2012-02-02 | Hinne: - |
| algab uus päev,
kõik on nii nagu peab olema.
ei puudu sellest tavaline vaev,
tundub, et nii peakski minema.
siiski on kõik argine võõras,
ei tea mida tunda, ei tunne, mida tahta.
mitte midagi ei ole siiras:
selles surnud ringis õigeid sõnu, mõtteid - ei leia neid kaht ma.
mina ei ole nagu sina,
sina, kes sa suudad tavalisust taluda.
tõelisust katab sul kujutluste lina,
ei saa kunagi me üksteist aduda.
minu elu,
on erinev, minusugune.
seal pole seda ilu,
mida koos hoiab elu kõigil ühesugune. | | elu, argipäev, mina | | Lisas: Tedi @ 2011-01-27 | Hinne: - |
| pimedal õhtul, küünlavalgel,
ta istub läikiv pisar palgel.
tema mõtteid tühjus rusub,
enda poole teda üksindus kisub.
mis toimub tema sees, keegi ei tea,
et ta on üksi, seda teised teadma ei pea.
võib-olla on kuskil teda vaja,
kuid ka karjudes, ei kuule ta vastu enam kaja.
mälestused temast ei ole sellised,
ta tahtis, suutis, seljatada tunded ükskõik millised!
omaette omaenda maailmas ta on sulgenud ukse,
ei kuule enam midagi peale kahvatu, omaenda südametukse.
pisar pisara järel alla poole vajub,
küünlaleek tasasemaks hajub.
ta tõuseb korraks, silmis lootusehelk,
kuid jälle maha langeb, oli see siiski vaid hääbuv mälestus pelk.
| | üksindus | | Lisas: Tedi @ 2010-12-21 | Hinne: 1 |
| naeratan,
see hetk on ilus.
silmades kurbust varjan,
miks peab see ilus olema nii valus?
unistan korraks maailmast teisest,
suudan olla jälle rõõmus.
kaugele olen jäänud kõigest maisest,
siia tagasi toob vaid südame kurb lõõmus.
tahan vaid mõtteid sellest, mis võiks,
mis võiks olla lähedal, mitte kaugel.
loodan veel ära tunda, mis jääks,
reaalsus vaikselt raugeb.
hall vaikus käib mu ümber, teeb ringe,
ta saanud õhtuseks kaaslaseks.
see siin natuke valgust siiski toob hinge,
ei pea alla vanduma igaveseks. | | reaalsus, elu, unistus | | Lisas: Tedi @ 2010-12-21 | Hinne: - |
| tume vari paistab lume peal,
vaatan üle õla, Sind pole seal.
Sa ainult mu mõtteis olemas,
maailmas paremas...
jalutan edasi mööda lumist rada,
ihkan vaadata selja taha.
näha seal Sind tahan,
kuid ikka löön silmad maha.
külm põue poeb,
kaduma hakkab seest soe.
tõmban veel koomale mantli hõlmad
ning sulgen korraks silmad.
Sind enam ei tunne osana enda sees,
järsku seisad tee peal, minu ees.
üksindus koormab mu meelt,
sest Sind jälle leida suudan vaid olematult teelt. | | üksindus, armastus, unistus | | Lisas: Tedi @ 2010-12-21 | Hinne: 4.5 |
| |
