pimedal õhtul, küünlavalgel,
ta istub läikiv pisar palgel.
tema mõtteid tühjus rusub,
enda poole teda üksindus kisub.
mis toimub tema sees, keegi ei tea,
et ta on üksi, seda teised teadma ei pea.
võib-olla on kuskil teda vaja,
kuid ka karjudes, ei kuule ta vastu enam kaja.
mälestused temast ei ole sellised,
ta tahtis, suutis, seljatada tunded ükskõik millised!
omaette omaenda maailmas ta on sulgenud ukse,
ei kuule enam midagi peale kahvatu, omaenda südametukse.
pisar pisara järel alla poole vajub,
küünlaleek tasasemaks hajub.
ta tõuseb korraks, silmis lootusehelk,
kuid jälle maha langeb, oli see siiski vaid hääbuv mälestus pelk.
|
