|
Iseennast ma tunnen Tas ära
ent võõras on nägemuste kaja
ja põletaks ka sõrmed ära
kui tunda Ta lähedust tahaks...
Iseennast ei tunne ma ära,
on kadunud mõistuse sära,
on südames armastuse kära,
ma täna Ta hinge sain näha.
Iseennast ma tunnen Tas ära,
nii võrratult iseseisev ja vaba
ent mul puudub Ta südikuse sära
ehk olen liiga vaikne ja vaga...? | .. | Lisas: Mailis @ 2007-08-30 | Hinne: 3.67 |
|
Kõik lausumata sõnad, mida oleks võinud öelda,
kõik tegemata teod, mida oleks võinud teha
kõik arglikud mõtted, mida oleks võinud mõelda
on kummitamas mind ja piinavad mu keha.
Nüüd on juba hilja, hilja parandada miskit,
nüüd on liiga sobimatu toimida just niiviisi,
nüüd on kõik läinud ja ei leia enam kuskilt
lootuskübet nähtamatut, istun jälle endamisi.
| .. | Lisas: Mailis @ 2007-08-30 | Hinne: 4.14 |
| KUI LÄHEB KEEGI,SÜDA SUUR JA ÕNNEPÜÜDEGA,
SOOJAS PÕUES MITU PESAKONDA HEADUST,
PEATADA VÕID SIIS TA VAIKSE HÜÜDEGA.
ET SEAKS ÕPPIDA TALT ARMASTUSE TEADUST.
| :** | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 3.33 |
| Istun siin üksinda vaadates merele,
Päiksesloojangus lained läind verele.
Istun siin üksi, kuid kurb on mu meel,
Sest soovin ma näha sind tulemas teel.
Päikene loojub ja laskub siis pimedus.
Öösina varju jääb kaljude toredus.
Tähed on taevas ja kuu kuldab üle,
Kuid üksindus siiski puhkab mu süles.
Tuul jääb siis vaikseks ja lainedki rahused,
Lained, mis hetke eest olid veel vahused.
Sulen ma silmad, sest kurbuse pärast
Soovin, et oleksin kusagil ära.
Isegi pisar voolab mu palgele,
Pisar, mis helgib kui ilmub kuuvalgele.
Pühin ta kähku, sest nutta ei taha,
Kurbus on meile kõigile paha.
Kuulen siis kedagi hüüdmas mu nime,
Ma ei näe kes, sest väljas on pime.
Kaljude varjust kostavad sammud.
Sealtpoolt keegi mu poole tammub.
Äkki mu vennake astub kuuvalgele,
Kuuvalguvihk seal langeb ta palgele.
Küsib, miks istun siin kivisel toolil.
Naeratan. On keegi, kes minustki hoolib
| (KL) | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 4 |
| Istun siin üksinda vaadates merele,
Päiksesloojangus lained läind verele.
Istun siin üksi, kuid kurb on mu meel,
Sest soovin ma näha sind tulemas teel.
Päikene loojub ja laskub siis pimedus.
Öösina varju jääb kaljude toredus.
Tähed on taevas ja kuu kuldab üle,
Kuid üksindus siiski puhkab mu süles.
Tuul jääb siis vaikseks ja lainedki rahused,
Lained, mis hetke eest olid veel vahused.
Sulen ma silmad, sest kurbuse pärast
Soovin, et oleksin kusagil ära.
Isegi pisar voolab mu palgele,
Pisar, mis helgib kui ilmub kuuvalgele.
Pühin ta kähku, sest nutta ei taha,
Kurbus on meile kõigile paha.
Kuulen siis kedagi hüüdmas mu nime,
Ma ei näe kes, sest väljas on pime.
Kaljude varjust kostavad sammud.
Sealtpoolt keegi mu poole tammub.
Äkki mu vennake astub kuuvalgele,
Kuuvalguvihk seal langeb ta palgele.
Küsib, miks istun siin kivisel toolil.
Naeratan. On keegi, kes minustki hoolib
| (KL) | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 4 |
| Kunagi ära ütle, et armastad mind..
kui sa tegelikult ei hooli!
Kunagi ära räägi tunnetest,
kui neid pole!
Kunagi ära hoia mu käest,
kui sa kavetsed murda mu südant!
Kunagi ära vaata mu silmadesse,
kui kõik mis teed on vale!
Kunagi ära ütle IGAVESTI
sest igavesti ajab mu nutma...
| :S | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 3.33 |
| Hei neiu!!!
Las olla elus vaid
röömsad värvid,
et säraks Su silmad
kui heledad pärlid.
Et Su helisev naer
ikka kaugele kajaks,
et Sind vajaksid need
keda Sinagi vajad!!!
| :) | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 3.33 |
| vaikselt metsa vahel kõnnid
pehme sambla pääl.
ümberringi kõrged männid.
üksik linnuhääl.
pehme,vaikne tuulesabin
männiladvikus.
lendva linnu tiivaplagin
võsapadrikus.
kuskilt vindi lauluviis
kostab mulle kõrvu.
pihkudesse nopin siis
metsalilli õrnu.
| :D | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 3.33 |
| õhtukullases päikesesoojas
aknal hõljuvad kardinad.
tiivasuminat tuppa toovad
möödalendavad mardikad.
veel lendamas õhtune liblikas
ja mesimumm ruttamas koju.
õhtuviisikest siristab ritsikas,
pesal konutab sipelgapoju.
| :) | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 3.75 |
| Ka kõige pimedamas öös on kusagil valgus,
vanade mälestuste lõpp ja uue tee algus.
Kuidas teha heal ja halval vahet?
On vaja suurt südant või kindlat tahet?
Kas hea paistab juba kaugelt silma
või jätab halb meid õnnest üldse ilma?
Kuid järgmine teelõik on pimeduse varjus,
teed võib juhatada vaid üksik vana karjus.
On Sul piisavalt julgust abi küsida
või üritad ise õigel teel püsida?
Kui Sa ka sel teel kukud korra-paar,
usu, kunagi tuleb ka Sinul vikerkaarevärviline taevakaar.
Taevakaare all on silmapiirini ulatuv karikakra-aas.
Seal päikesepaistelise aasa peal mu unistused lendavad taas.
Vaadates seal sini-sinavas taevas suhkruvatist pilvi
kissitan vastu päikesekiirtele oma sügav-pruune silmi.
Seal päikesepaistelise aasa peal mu unistused lendasid taas.
| :** | Lisas: Mailis @ 2007-08-23 | Hinne: 3.75 |
| |