Istun siin üksinda vaadates merele,
Päiksesloojangus lained läind verele.
Istun siin üksi, kuid kurb on mu meel,
Sest soovin ma näha sind tulemas teel.
Päikene loojub ja laskub siis pimedus.
Öösina varju jääb kaljude toredus.
Tähed on taevas ja kuu kuldab üle,
Kuid üksindus siiski puhkab mu süles.
Tuul jääb siis vaikseks ja lainedki rahused,
Lained, mis hetke eest olid veel vahused.
Sulen ma silmad, sest kurbuse pärast
Soovin, et oleksin kusagil ära.
Isegi pisar voolab mu palgele,
Pisar, mis helgib kui ilmub kuuvalgele.
Pühin ta kähku, sest nutta ei taha,
Kurbus on meile kõigile paha.
Kuulen siis kedagi hüüdmas mu nime,
Ma ei näe kes, sest väljas on pime.
Kaljude varjust kostavad sammud.
Sealtpoolt keegi mu poole tammub.
Äkki mu vennake astub kuuvalgele,
Kuuvalguvihk seal langeb ta palgele.
Küsib, miks istun siin kivisel toolil.
Naeratan. On keegi, kes minustki hoolib
|
