. .
.
Täna on reede, 16.04.2021, kell on 14:51       
kasutaja: parool: Registreeru?
. Kasutaja HaventSeen lisatud luuletused .
   
Leht: 1  

Sun didnt raise today,
there was only rain,
simple, plain,
like everyday .
rain, vihm
Lisas: HaventSeen @ 2013-11-19 Hinne: -



Justkui slumm
kuhu olen eksinud.
Igalpool on surm
aadressiga eksinud.
Armastus on müüt,
mis on unustatud nüüd.
Kuid ma kuulan südame häält,
see või mitte midagi,
ja kui siis tingimusel,
armastada mitte kedagi.
elu, armastus
Lisas: HaventSeen @ 2013-11-19 Hinne: -


Kuhu oled peitnud aarded
mida olen otsind eluaeg?
Erutusest kaame
vaatan, kuidas upub minu laev.
Ma ei suuda peatada hukku,
mis on ette määratud.
Ma sulgen ukse- keeran lukku,
lootes , et ma ei vääratu.
Aga võibolla aheldatuna kongi,
sa mõistad, et me mõlemad,
jätsime oma rongi,
kuuumad leegid põlemas.
Nüüd ainus mida ma tean,
on see et need armid,
on valusaimad pärlid,
mida kandma pean.
J.S., mälestused, elu
Lisas: HaventSeen @ 2013-11-19 Hinne: -


Neid on olnud- tulnud-läinud,
kuid mitte keegi mitte kunagi,
polnud nii lähedalt näinud,
ega mu südame sees käinud.

***************

Ma avasin silmad veel eile ,
et avastada taas
kuidas olen teile
lamajaile maas
löönud näkku nuge
samal ajal kui ise
olen otsinud tuge
kui ise
olen lagunend koost
leidnud ennast taas
olles vaid (loos)
mille leiad maast.


*****


Antidepressandid, viin ja valu:
ma iga jumala päev neist vabastust palun!
Mu hing imetakse kui musta auku,
niipea kui mälestustest saab füüsiline valu .
Ma olen rõõmus, kuid mitte õnnelik,
ma olen rahvusvaheline põgenik!




Ma vist langesin kui rahetera mööda asfalti,
kui mu hing jäädavalt laastati.
Mitte ei löödud vaid julmalt peksti
nagu kivisse jäädvustatakse teksti.
Üleni hirmust värisedes ma varjusin,
ma kartsin ja karjusin.
Olin ju lõpuks hakanud uskuma,
kuid usk võib kõigutada su kukkuma.
Nii paganama kõigutamatu ja külm
kuid talle polnud sellest küll.
Temale oli see justkui lotovõit
kui ta on sust välja imenud kõik-
tärganud lootuse ja usu
ja isegi juba hävinud rusud.
Ma ei hinganud ta jaoks,
kuid olin seal ta heaks.
Mis paneb arvama et keegi
peale ühe suudab süüdata leegi?
Ei, ta ei suutnudki,
seda ta ei puutundki.
Ta lihtsalt kangutas ust,
mis oli nii hästi peidus.
elu, A.T.G., mälestused, alkohol
Lisas: HaventSeen @ 2013-11-19 Hinne: -


***************

Kaotustest väsinud ja räsitud-
nii on mu linnad hävinud....
Kui ma ei ava uksi
siis ma ...
põletan nad üksi.

Vaikuses, pimedas öös,
kui kell pimedat lööb.
Valust vääneldes
sütesse hääbudes.

nagu kustutan tule toas,
kustus mu oaas .
Surm võttis ta kaasa,
tehes mu veellkord maatasa .

Ma lihtsalt pole enam see ,
keda väga ammu tundsite.
Juba aastaid tagasi,
kui te reaalsused magasid,
ärkas minu oma reaalajas
ning matustest otseteed
intensiivi vajas.
Valu muutus ajaga,
nagu valgus majakas-
kord kaugel merel,
kord jälle liiga ere.
Ma õppisin võitlema nendega,
kes polnud surnud peredega.
Õppisin olema tugev ja ülbe,
ning sõnadele raiskama sülge.
Alkohol on tee,
mille leidsin endale.
Nii õrn ja valutu,
valus ja armutu.
Ja ma siiamaani usun,
et ka sina jätsid minust rusud.
Ja taas mu varemed ei küündi
püüdma päiksekiiri ...
A.G.T.
Lisas: HaventSeen @ 2013-06-30 Hinne: 5


Ma pole pime , et ma ei näe, kuidas kõnnid ikka veel,
mu mälestuste vihmasel alleel .
Mälestused sinust hingavad mu kõrval,
mind lohutades õrnalt ,
et kõik on mööduv- paranev,
ja ehk ka ununev .
Kuid armid meenutavad aegu ,
mil tundsin vaevu-vaevu,
et elul on ka pahupool ,
elueliksiiriks alkohol.
Nüüd ma pudelipõhja uputan kõik,
rõõmu, valu - vodka võit !
Ma ei oota enam päästmist ,
sest elu ei tahtnud mu säästmist.
Kõik need elud mis hävisid tules ,
meenuvad veelkord mu unes .
Ma ärkan taas hirmust,
et vikatimees taob mu tagaust,
et keegi jälle kaasa haarata
ja naerulsui mulle otsa vaadata .

A.G.T. & co.
A.G.T.
Lisas: HaventSeen @ 2013-01-31 Hinne: 5


2.09.12

Mineviku uduhajust
päikese vari läbi vajus.
Halvad mälestused ununesid hetkeks-
jäid vaid ilusad retked .
Keegi ei teagi miks,
vajan sinu mäletamist,
kuid mina ja sina teame,
millist koormat kaasas veame.
On asju mis ei unune,
on peegleid mis ei purune
on päevi mis ei löppegi,
vaid jäävad korduma igavesti.
Justkui toosuvine päev,
mida jälle vaimusilmas näen-
ei alga, ei lõppe,
vaid korduma tõttab.
Ma ei tea kuhu kadus lõõmav kuumus,
kuigi mu nägu õhetas,
ja iga jumala pisar tundus ,
et haavad pöletas.
Maailm tundus mööda tõttavat,
meist mööda ruttavat-
keegi ei peatunud-
keegi ei julgenud
puutuda valust
haavatud
looma
Aeg
Lisas: HaventSeen @ 2013-01-08 Hinne: 3.67


***

Päikesest körbenud maa,
ei suutnud enam ärgata .
Pooridest läbi voolanud vesi,
tast vaid viimse elu minema pesi.
Ja köik mis alles jäi,
kaugeks minevikuks sai.
Haihtus ja ununes -
jäi alles vaid värelus.
Minevik
Lisas: HaventSeen @ 2013-01-08 Hinne: 4.67


Loodame et mitte liigsete trükivigadega :D

Im walking in to sunset,
hand raised and head low.
But im trying to let
my deepest sadness go.

My hands arent able to do anything anymore ,
my eyes wont ever see anything at all,
my ears wont hear a sound no more,
my heart wont ever feel a fall again.
My scars were about to dissappear,
my mouth was about to speak,
but my heart couldnt hear,
warning message beep.
elu
Lisas: HaventSeen @ 2013-01-08 Hinne: 3.67


***

Pöleta,
pöleta mind!
Pöleta mind leegiga , mis valgustab kogu maa,
süüta mind sädemest, tagajärgi kartmata .
näita, kas sa suudad rauda valada,
sest ma olen teras ja plaatina .
Ma ei karda kuuleja pomme ,
ma ei karda ka körgusi,
sest tõenäoliselt juba homme,
vöin ma suunduda pörgusse.

Löika,
löika mind !
Löika mind kildudega, mis löikasid kehasse haavad,
ava need armid, sest minevik on möödas,
igaüks, kes seda kord vaatab,
öpib, et niisama näkku ei lööda.
Ära karda verd,
vaid vigade kordumist,
mässavat merd,
saladuste koorumist.

Sulata,
sulata mind!
SUlata mu maailm talveunest,
kuhu kord suikusin ma ,
ma ei tea kas ma sind seal kuulen,
kuid tean et tuled sa .
Ma ei karda pimedat
ja üksi olla,
vaid ma kardan rövedalt,
sinuta olla.
kunagi
Lisas: HaventSeen @ 2013-01-08 Hinne: 3.5

Leht: 1  
. .