***
Pöleta,
pöleta mind!
Pöleta mind leegiga , mis valgustab kogu maa,
süüta mind sädemest, tagajärgi kartmata .
näita, kas sa suudad rauda valada,
sest ma olen teras ja plaatina .
Ma ei karda kuuleja pomme ,
ma ei karda ka körgusi,
sest tõenäoliselt juba homme,
vöin ma suunduda pörgusse.
Löika,
löika mind !
Löika mind kildudega, mis löikasid kehasse haavad,
ava need armid, sest minevik on möödas,
igaüks, kes seda kord vaatab,
öpib, et niisama näkku ei lööda.
Ära karda verd,
vaid vigade kordumist,
mässavat merd,
saladuste koorumist.
Sulata,
sulata mind!
SUlata mu maailm talveunest,
kuhu kord suikusin ma ,
ma ei tea kas ma sind seal kuulen,
kuid tean et tuled sa .
Ma ei karda pimedat
ja üksi olla,
vaid ma kardan rövedalt,
sinuta olla.
|
