Kuhu oled peitnud aarded
mida olen otsind eluaeg?
Erutusest kaame
vaatan, kuidas upub minu laev.
Ma ei suuda peatada hukku,
mis on ette määratud.
Ma sulgen ukse- keeran lukku,
lootes , et ma ei vääratu.
Aga võibolla aheldatuna kongi,
sa mõistad, et me mõlemad,
jätsime oma rongi,
kuuumad leegid põlemas.
Nüüd ainus mida ma tean,
on see et need armid,
on valusaimad pärlid,
mida kandma pean. | | J.S., mälestused, elu | | Lisas: HaventSeen @ 2013-11-19 | Hinne: - |
| |
