|
 |
Kasutaja Carl16 lisatud luuletused |
 |
| |
|
|
| Kuna elab ema veel,
kestab ikka emakeel.
Kellel veel on isa ka,
hoitud on ta isamaa.
Vara suri isa mul,
mis on ühel isatul?
Isatul vaid emakeel?
Ema?
Kauaks teda veel. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kingi mulle kinopilet,
anna akna taga vilet,
vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi,
pargis meid ei passi keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu? meil on kommituutu,
teepeal seda me ei puutu,
annan kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku,
ära karda, anna käsi,
võta komm, kuid vaikselt näsi. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.
Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu,
kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää,
kui küsid, kas kividel kängub su sugu,
kui pooleni ööni sa unne ei jää.
Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd,
kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
kui külmast kapist tood jahedat jääd.
1976 | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.
Oh häda, häda -- ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid, Punaste õhtute purpur (19 | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma armastan asju
sest asjad ei nuta
sest asjad ei naera
sest asjad on.
Sest nendes on millegi
õilsama läte
ei nuta ei naera
vaid lihtsalt on.
Kui muu kõik on läinud
ju üle käte
siis asjad on armsad
neis midagi on
mis sellest ei muutu
et läbi me käte
on käinud ja käivad
nad on mis nad on. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid, Punaste õhtute purpur (19 | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Üks metsavaht on. Tal on naine.
Ta naine peab paari põrsast.
Ja söödab neid tõrudega.
Ja söödab neid tõrudega.
Mees naisesse end ei sega.
Ta ülepea räägib harva.
Ta kõneleb enesega.
Ta kõneleb enesega.
Nad teineteist kumbki ei sega.
Võib-olla et armastusest.
Kuid keegi ei mõista seda.
Kuid keegi ei mõista seda.
Ja siis ma nägin teda.
Ta peatus padriku serval.
Loom uhkete sarvedega.
Loom uhkete sarvedega. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid, Avalikud laulud (1970) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu! | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei ole teis austust, ei armastust,
on ainult omakasu
ja odav eneseõigustus,
mis rääkida ei tasu.
Te juurest ma tahan pageda,
kuid pole kohta, kuhu,
ei ole nurka nisukest,
kus tuuled tuppa ei puhu.
Kõik mured manu tikuvad
ja ihu ligi poevad,
ja elu eriti rikuvad
hääd naised ja kurjad koerad.
Suur tolmune maantee on pärani,
ta nõiub, sa lähed õnge,
sa mõtled, nüüd lähed ärani,
kuid sinna sa tolmusse kõnged.
Ja üle su luie lähevad
veovankrid ja sõdurisaapad.
Sealt just nagu suure une seest
sa neile tervitust kaapad. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid,
ei klõbista nemad konte, ei krigista hambaid, ei ähi.
Nad roomavad rohtu mööda ja jätavad järved maha,
neil midagi musta on mõttes, jah, nende plaanid on pahad.
Nad jätavad järved maha ja tungivad tubadesse,
nad kubinal kuhjuvad tuppa ja vahivad vooditesse,
nad ronivad mööda tekki ja puutuvad pihudesse,
ja kõikide avade kaudu nad imbuvad ihudesse.
Nad imbuvad ihudesse, öö varjus ja salamahti.
Kui ärkavad inimesed ja teevad silmad lahti,
aim ütleb, et juhtund on miski: nad pole, kes olid õhtul.
Nad kardavad oma keha, nad kardavad keelt ja kõhtu.
Nad pagevad kohkunult kodust, nad tunglevad tänavaile,
nad põlema panevad linnad ja rändavad muile maile.
Nad otsivad kodu ja kindlust, kus uueks saaks inimsugu,
kus poleks olemas vähke, kes õudu tooks ühtelugu. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| | | | | |
