Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.
Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu,
kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää,
kui küsid, kas kividel kängub su sugu,
kui pooleni ööni sa unne ei jää.
Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd,
kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
kui külmast kapist tood jahedat jääd.
1976 |
