| Õhtu päiksekumas vaikselt ohkab,
taevas, kus päeva paistisl päike,öösel kollast kuud sa kohtad.
Peagi täheparv üle taeva tasa sõuab,
ja mattub pimedusse maa ning öö kätte jõuab.
Pole kuu olnud iial elus valelik,
ta kui pime muusik, kes vaikselt mängib oma musta klaverit.
Ei valeta, ei peta, ei vassi,
ta ehast koiduni vaid tööd teha rassib
Kui kord tuleb kätte öö,
mil kuu veidi luiskab.
Kes teeks küll ära tema töö,
ja tähti taeva puistaks.
| | kuu, valelikkus, tähed, pimedus, muusik, klaver, öö | | Lisas: raikor @ 2012-04-08 | Hinne: 4 |
| Sa ilmud valgusest ja kannad seda endas.
Ja pea riivates tunnen su tundeid.
Seal mängib klaver ja itkeb viiul .
Melanhooliat ronga tiivul.
Aga must on mu vaade.
Ning ammugi reedetud mu aated.
Siin laman kui enneaegses põrmus.
Kangastub heledam armastus.
Ja see valgus katab mind kui suits.
Ning valetan, kui teatan, kus algus on, või ots.
Sealt külmast tuleb käsi, valge ja sale...
Ja sa tõmbad mind tagasi maale | | valgus, tunded, klaver, vale, armastus, igatsus | | Lisas: ragged @ 2007-07-17 | Hinne: 4.33 |
| |
