| Õhtu päiksekumas vaikselt ohkab,
taevas, kus päeva paistisl päike,öösel kollast kuud sa kohtad.
Peagi täheparv üle taeva tasa sõuab,
ja mattub pimedusse maa ning öö kätte jõuab.
Pole kuu olnud iial elus valelik,
ta kui pime muusik, kes vaikselt mängib oma musta klaverit.
Ei valeta, ei peta, ei vassi,
ta ehast koiduni vaid tööd teha rassib
Kui kord tuleb kätte öö,
mil kuu veidi luiskab.
Kes teeks küll ära tema töö,
ja tähti taeva puistaks.
| | kuu, valelikkus, tähed, pimedus, muusik, klaver, öö | | Lisas: raikor @ 2012-04-08 | Hinne: 4 |
| Armastus
Armastus – sust räägitud on palju head,
kuid nüüd ma tean, see tunne,
tead, see polegi nii hea.
On vaid viha, raev ja piinav valu,
ja seda viimast rohkem, kui mu süda talub.
„Palun! Ma soovin Sind tagasi!“, ma mõtlen,
kuid siis ma jälle kõhklen:
„Kas on see seda väärt mis ihkan
või lihtsalt hetketuhin,
mis möödub kohe peale vihma.“
Mis üle jääb? Vist oodata, et vihmasadu raugeb
ja kuivaks mage pisar mu läbivettind´ laugel.
Ma kirjutan sul´ laulu –
just nimelt kirjutan, ei ma neid takte loo,
vaid kirja panen selle, mis valu hinge toob.
R.R
| | armastus, valu, raev, viha, muusika, laul | | Lisas: raikor @ 2012-02-19 | Hinne: 5 |
| |
