|
Oh minu armas emakene,
oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen,
astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid,
käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, —
neiu jälgil, emake!
Kelle jälgil olen käinud,
oh ei seda tea ma,
emakene, — enda jälgil,
vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin,
neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal',
minu südant talland ta.
Luule jälgil mina käisin,
tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene,
unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu,
laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu,
Elada ei tahagi.
Oh mu süda, ta on haige,
on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige,
rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand:
teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand:
vaene olin liiati.
Karja jälgil mina käisin,
tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja —
luule jälgil, emake!
Vaene oli meie talu,
vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, —
vahest mõnda lugeda!
Rehkendada ma ei mõistnud
koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega,
mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, —
sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud —
sa ei roomand, emake!
Unistasin, muud
karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega,
aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud,
kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise,
jäime ikka elusse.
Seda tean, kuis isa talu
vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge
võttis kavalusega.
Kuida asemele anti
metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti —
sööti vaja mõisale!
Sääl siis nutsid, emakene:
kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid,
seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud,
kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja
ennast mõistab vaadata!
Kõrget, suurt ma leidsin üles —
sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles —
sind ei siiski näinud ma.
Kui nad mulle haiget tegid,
pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda
võttis Eesti armastust!
Hilja, hilja, emakene!
udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene,
varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene,
oh mu hella emake;
tema üle uhab laine —
aastasajaid alati!
Oh mu isamaa on vaene,
mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas —
murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda,
avaldan maailmale!!
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mind ärge austage —
ei iial iganes!
Üks valus vale mõiste
on liikvel aja sees.
Nad hirmsad on, mu laulud,
ja hirmus mu süda sees,
nii hirmus, nagu mu saatus —
ei, mind mitte iganes!
Te austage mehi,
kes kasvand valguses,
kes teaduses krooni saanud,
kes tööl on selguses.
Ja kui neid mehi ei ole,
siis endil' nad mõelge,
kõik voorused mõelge kokku —
ei mind mitte tõesti!
Kõik voorused mõelge kokku,
me esivanemad,
me kallid, kallid kalmud — —
ja endi vanemad:
Siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,
ei, mind mitte tõesti! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
Kuis süda mul tuksud sa rahuta,
kuis kipud sa isamaa poole!
Kesk kodumaad — siiski nii koduta,
mis ihkad sa tema poole!
kuis püüad sa välja kahtlusest,
kuis ikka leiad sa tema eest,
kuis rõhub rusuja voole
sind, tungides tema poole!
Oh sina, kes oled sa väljamaal,
kuis õhkad sa isamaa poole!
kes väljamaal oled raskel a'al —
kuis ihkad sa tema poole!
Ja puhugu vastu sul surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul —
hing tõuseb isamaa poole!
Ei ole sa, süda, väljamaal,
kust ihkaks sa kodu poole.
Sa oled kodu, kesk isamaa raal
ja otsid teed tema poole.
Teed otsin, oh teed otsin ma
ja suren ja ärkan tund tunniga:
kuid kuhu mind viskab ka voole:
hing tõuseb säält sinu poole. | | Juhan Liiv, mesipuu | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse –
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
Nii hing, oh hing, sa raskel a'al –
kuis ihkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
kuis ihkad sa isamaa poole!
Ja puhugu vastu sull' surmatuul
ja lennaku vastu sull' surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole! | | Juhan Liiv, Ta lendab mesipuu poole | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.
18. veebruar 1910 | | Juhan Liiv, Helin | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa… tasa…
Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtles tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind -
tasa, tasa…
| | Juhan Liiv, lumehelbeke, talv, jõulud | | Lisas: ragged @ 2011-11-19 | Hinne: 4 |
|
Lumehelbeke, tasa, tasa
liugles aknale, tasa, tasa
Jäne jooksis üle mäe
ja me teda enam ei näe
Jänes jooksis mäe taha
ja me ei saagi teda enam näha | | Juhan Liiv | | Lisas: sirjuus @ 2010-12-14 | Hinne: - |
| |
