Oh minu armas emakene,
oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen,
astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid,
käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, —
neiu jälgil, emake!
Kelle jälgil olen käinud,
oh ei seda tea ma,
emakene, — enda jälgil,
vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin,
neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal',
minu südant talland ta.
Luule jälgil mina käisin,
tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene,
unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu,
laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu,
Elada ei tahagi.
Oh mu süda, ta on haige,
on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige,
rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand:
teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand:
vaene olin liiati.
Karja jälgil mina käisin,
tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja —
luule jälgil, emake!
Vaene oli meie talu,
vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, —
vahest mõnda lugeda!
Rehkendada ma ei mõistnud
koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega,
mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, —
sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud —
sa ei roomand, emake!
Unistasin, muud
karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega,
aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud,
kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise,
jäime ikka elusse.
Seda tean, kuis isa talu
vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge
võttis kavalusega.
Kuida asemele anti
metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti —
sööti vaja mõisale!
Sääl siis nutsid, emakene:
kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid,
seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud,
kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja
ennast mõistab vaadata!
Kõrget, suurt ma leidsin üles —
sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles —
sind ei siiski näinud ma.
Kui nad mulle haiget tegid,
pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda
võttis Eesti armastust!
Hilja, hilja, emakene!
udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene,
varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene,
oh mu hella emake;
tema üle uhab laine —
aastasajaid alati!
Oh mu isamaa on vaene,
mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas —
murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda,
avaldan maailmale!!
|
