| Puhtal põrandal,
puhta rehe all
uudisvihud nad
ahet ootavad.
Vaikus pühalik
raskeis vihkudes,
kuldseis kõrredes
puhtal põrandal.
Puhtal põrandal,
puhta rehe all
rahu pühalik,
mõte vihkudes...
Küll nad mõtlevad,
kuidas vanake
valgejuuksene,
seemne kukutas.
Vaga meelega,
vaikse sooviga:
õnne talule,
õnne majale —
õnne pojale,
pojapojale,
pojalastele
ikka, igavest'! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Tuulehoog lõi vetesse,
lehed lang'sid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.
See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Oh kanarpik, oh lilleke,
nii kõle, kõle sügise!
Nii väsinud, nii kurb on meel,
sa pehmelt, õrnalt õitsed veel,
oh lilleke!
Oh kanarpik, oh lilleke,
mind kurbtus rõhub rängasti:
sääl arm, sääl surm, sääl sügise
su silm nii taevasinine —
oh lilleke! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.
Männi roheline sammet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.
Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.
Siis lõuna poole pöörab sõit
kui puhub põhjatuul —
ah väike, väike seegi võit,
ei rammu tüüripuul.
Laev uitab ümber omapääd,
laev uitab ümber umbkaudu
ja leiab vett ja leiab jääd,
ja laine lõhub laudu.
Kui aga puhub lõunatuul,
toibub mees tüüripingil,
käed püsiksid nüüd tüüripuul,
keerd-ülesanne on lõunatuul tingil:
Sest kuhu veab tee?
Just kaugele põhja sisse!
Veab otse surma südame
Lõuna soe tuulekene. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Jää sisse kinni jäänud
on põhja piiril laev.
Ei enam teda siit lahti
saa inimlik vaev.
Ja laevameeste liikmed
on külmast kangenud.
Jää, lumi igavesed —
kõik lootus langenud. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Lained, kuhu te tõttate
ojakeses sulisedes,
päikese vastu hüpates,
lillelisel kaldal vulisedes?
Meresse meie tõttame,
tantsime kuldse päikese ees
taeva ääre all sinades,
kadudes uduvinades. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Sa magad, sa magad, sa magad,
sa magad, mehike,
nii kaua koputame
me kivi kaldasse.
Sa magad, sa magad, sa magad,
sa magad, mehike,
ja rauad käsist ja jalust
sull' lõikavad lihasse.
Sa magad, sa magad, sa magad,
sa magad, mehike,
nii kaua koputame
su unustud rannale. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Üks laevuke
lääb üle vee,
lääb üle vee
ja lainete.
Kui valge luik
kaob üle vee,
kaob üle vee
ja lainete.
Mu armuke
ja kullake —
läks üle vee
ja lainete.
Silm kaugele
käib üle vee,
käib üle vee
ja lainete.
Ei laineke
ei kõnele
mul üle vee
ja lainete.
Mu armuke
ja kullake —
on üle vee
ja lainete! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| 1.
Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.
1896.
2.
Kuis hällib ja kiigub metsa äär,
kuis õõtsub ja puhub tuul suine,
kuis lilledest lainetab heinamaa käär
siin mängib Lämmeküne.
Ja juuniõhk ja juunituul,
ja algav videvikjume,
ja õilmed kõik puhes õilmekuul,
pilv taeva all pehme ja sume.
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
