| Kiil kasvab kapsale alla
ja kaalikale kiil;
kui liig palju vihma ehk kuiva,
kasvab mõlematele kiil.
Kiil kasvab kaalikal' alla
ja ajalehele kiil,
ja ajale kiil kasvab alla
ja kirjandusele kiil.
See kiil on viha ja mõru,
ei lastele kõlba ta,
ei kõlba ka vanadele,
pääd uimastab üksinda.
On kiilisid igal ajal,
on kiilisid alati.
Kuid ainult kiilid meil ikka —
ei kaalikaid kunagi! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kes meeldida tahab, peab roomama,
„jah” üteldes „ei” peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!
Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kumardama kulla eel —
peab nuttes naeratama veel.
Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka —
tal enesel katsutaks meeldida!
Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
ta tõe-armastus puut'mata,
üks peab nüüd kahest sündima:
ta peab nüüd tõusma ehk langema! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Las' lapsed teevad targemalt,
meil omiks päeviks sedagi!
Nii öeldi enne, öeldaks nüüd —
ei avita see kedagi.
Sest lastel sama vabandus
ja nõrkus nüüd kui ennegi.
Ja tõotatud Messias
on tulemisel alati.
Sest lastel nõnda samuti
on isaisailt pärandus:
kõik nende eksitused veel
ja endi eksiv noorusmeel. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ma lille sideme võtaks —
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Ma taeva sina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu —
sind köidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Ja vere sideme võtaks,
võtaks venna südame ma —
ja köidaks sellega ühte
sind, õnnetu Eestimaa! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Meil ukse ees lainetab meri,
käib alla ja ülesse;
siin laine lainet ajab,
küll taga järgesti.
Siin lainetab rukkiväli
kuldlaineid mu õue all.
Ja isa, ema ja käli
nad vaat'vad väraval...
Mu üle Eesti taevas
on nõnda sinine
ja Eestimaa päike paistab
nii selgesti, nii soojasti. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid, meri, lained, taevas, eesti, päike | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast —
ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.
1894. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal,
siit leidis perslane ta lõuna ajal.
„Sull' isamaa on olnud kohtus äge:
nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.”
„Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan,
kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.”
„Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra,
ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!” | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
|
Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteist nad maha jätavad.
Ma vaatan, kuni väsib silm,
mu mõtte tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa.
✻
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad, hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
Lehk põhjast — tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Puu väriseb...
siis naksatab —
külm plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik...
kõik metsapaik...
koit idas veripunane... | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
