Põlvede kriimud, sõrmedel metsvaarikate verd,
kõnnin piki odrapõllu kuiva kollast merd.
Õllevili, kruubivili seisab nagu sein.
Marjamannerg lõhnab nagu metsik koduvein.
Veri veele i tea, mis lõikus, mari - mis on moos.
Küpsus, ootus, viivitus on ühes viivus koos.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Teeskel, et ei tea.
Põllukünka tagant tõuseb pilv kui lapsepea
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Sõnade sära on luhtunud.
Miski on minemas nurja.
Sinuga, armas, on juhtunud
midagi kurba või kurja.
Lihtsaile lauseile lisatud
oleks kui poolmurtud paasi,
mõrane peeglitükk visatud
silmade suurendusklaasi.
Mõtted on laokil, ja riivata
oskab neid valusalt kohe
pisike, pahema tiivata
sündinud pääsuke - ohe. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Millal kõik see oli, kallis, millal. . .
Vari vajub üle väsinud suude.
Kõnnin külmal mullal nagu sillal
läbituntud tundmatusest uude.
See, mis elab, määrdub, väändub, voolab.
Me ei mõtle sellest enam, ega?
Sügis oma taevast juba soolab
suurte valgete kristallidega.
Meie nende all- kaks elus kuju,
kurgus jahe õhk kui lõikav teras.
Mõtlen: millal, kuhu jõuan koju,
peegeldudes kahes silmateras. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Õhtu valgus - pehme, imeline.
Metsad meenutavad
oma nime.
Sambla sees on
lapsesängi soojus-
siia, siia
päike äsja loojus,
siia valgus
päevavalgus maha
mitte sinna musta metsa taha. | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Keskea piire rikkudes
tuleks üha harvemini kasutada lihtminevikku -
ainult ehk memuaarides ja kalmistukõnedes.
Lihtminevikuga pole lihtne elada:
niikuinii ei tea, kuhu kadus raha
ega viitsi uurida, kes saatis postkasti solvava sõnumi.
Tühja sellest,
masendus kondab niikuinii nürilt mööda nurgataguseid,
sosistades iga natukese aja tagant
kõikvõimalikest kohtadest:
unustasid, kaotasid, ununesid, kadusid...
Tühja sellest labasest lihtminevikust!
See-eest tundub täisminevik lausa täiuslikuna -
räägib tõtt. aga etteheiteid ei tee,
kahetsemisest kõnelemata:
olen olnud,
olen armastanud,
olen olnud armastatud!
(2007) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
surma varju,
nüüd on üks naer
poolt eelmist elu väärt.
(2001) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
On ajalik me laul - ükskõik kui ilus.
Meil pole tema üle kauaks voli.
Ka see, kes silpe sadu kordi silus,
teeb ükskord viimse laisa riimi: oli.
Ah, just se oli - ehataevas hele,
kui pehmeid sõnu õhku aurus suudelt,
kui meie odavaile mütsidele
kuldmünte kukkus igavestelt puudelt...
(1998) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Sind ma tahan armastada -
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu tõbine kandjat,
Sind ma tahan armastada
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse,
Sind ma tahan armastada,
lauldes läbi pisara,
sa mu valge,
sa mu malbe
talveräänne isamaa!
(1988) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Sa seisad seal, ja õhuke on uks
kui käsulaud, kus tähendus on tähis.
Kui tähemärke sa ei märganuks,
uks näinuks habras nagu pabermähis.
Su kõhklustel on kuumav hingeõhk,
ja pilk mul kibedaks saab teispool ustki.
Toas pole hubasust. On pingerõhk,
on ahvatlus, soov varju leida kustki.
Me vahel pole ust, vaid sein on see -
on vahesein, mis tehtud ühel meelel.
Käepidet kumbki märkama ei tee,
seesama "seesam, seesam" seismas keelel.
Nüüd kõnetan su kätt ja mitte sind.
Ning lendu tõuseb ukselink kui lind!
(1975/1976)
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Surusid mind sülle.
Hoidsid kõigest jõust.
Aga ma ei naernud.
Olin teisest tõust.
Surusid mu käsi.
Voog käis läbi luust.
Aga ma ei nutnud.
Olin teisest puust.
Võtsid minu mõtted.
Võtsid lahti koost.
Aga ma ei olnud
aruandjast soost.
Leidsid iseenda.
Kõnelesid muust.
Siis ma enam polnud
üleüldse puust.
(1976) | | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| |
