| Üks metsavaht on. Tal on naine.
Ta naine peab paari põrsast.
Ja söödab neid tõrudega.
Ja söödab neid tõrudega.
Mees naisesse end ei sega.
Ta ülepea räägib harva.
Ta kõneleb enesega.
Ta kõneleb enesega.
Nad teineteist kumbki ei sega.
Võib-olla et armastusest.
Kuid keegi ei mõista seda.
Kuid keegi ei mõista seda.
Ja siis ma nägin teda.
Ta peatus padriku serval.
Loom uhkete sarvedega.
Loom uhkete sarvedega. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid, Avalikud laulud (1970) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu! | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei ole teis austust, ei armastust,
on ainult omakasu
ja odav eneseõigustus,
mis rääkida ei tasu.
Te juurest ma tahan pageda,
kuid pole kohta, kuhu,
ei ole nurka nisukest,
kus tuuled tuppa ei puhu.
Kõik mured manu tikuvad
ja ihu ligi poevad,
ja elu eriti rikuvad
hääd naised ja kurjad koerad.
Suur tolmune maantee on pärani,
ta nõiub, sa lähed õnge,
sa mõtled, nüüd lähed ärani,
kuid sinna sa tolmusse kõnged.
Ja üle su luie lähevad
veovankrid ja sõdurisaapad.
Sealt just nagu suure une seest
sa neile tervitust kaapad. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid,
ei klõbista nemad konte, ei krigista hambaid, ei ähi.
Nad roomavad rohtu mööda ja jätavad järved maha,
neil midagi musta on mõttes, jah, nende plaanid on pahad.
Nad jätavad järved maha ja tungivad tubadesse,
nad kubinal kuhjuvad tuppa ja vahivad vooditesse,
nad ronivad mööda tekki ja puutuvad pihudesse,
ja kõikide avade kaudu nad imbuvad ihudesse.
Nad imbuvad ihudesse, öö varjus ja salamahti.
Kui ärkavad inimesed ja teevad silmad lahti,
aim ütleb, et juhtund on miski: nad pole, kes olid õhtul.
Nad kardavad oma keha, nad kardavad keelt ja kõhtu.
Nad pagevad kohkunult kodust, nad tunglevad tänavaile,
nad põlema panevad linnad ja rändavad muile maile.
Nad otsivad kodu ja kindlust, kus uueks saaks inimsugu,
kus poleks olemas vähke, kes õudu tooks ühtelugu. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Suudluste hääli kostab tänavalt tuppa,
aken on lahti, õues on augustiöö,
pime ja vormitu pehmus rullub igalt poolt tuppa,
kaugegi hääl kuuldub ja kuulmeisse lööb:
Kauge on käes, kombatav --- maailm koonduks kui tuppa,
salajaid suudlusi siinsamas avaldab öö,
alasti hääl kõlatult kukub tiinesse tuppa,
suudluse maik lööbena huultele lööb. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kahe aastaga kasvasid rinnad,
muutus kõnnak ja kehahoid,
aga poiss, kes ta portfelli kandis,
oli ühtviisi lontu ja loid.
Nõnda lõppes see koolilugu,
nõnda lõppeski lapsepõlv.
Tollest ajast on alles jäänud
sügav sinine taevavõlv.
Ja kui taevas mõnikord tahab,
tuleb tunniks kõik tagasi,
too tüdruk, too lõhn, üks tunne, ---
kõik, mis maha magasin. | | Hando Runnel, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ükski võim
ei saa
sulgeda suud
meie maa,
meie õiguse järele.
Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos,
õiguse järele. | | eesti autorid, tuntud autorid, Kalju Lepik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
kapjadest lööb jäisi naelu -
surma, karjeid, leina.
Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
Tuultest siia-sinna puhut,
kanarbikus põikad.
Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
Haarajaga ühest perest -
need su oma varjud.
Lähed kadakate vahel vinges tuuleiilis
püsti päi, sa ehkki vindund oled mitmes leinas.
Esiisad aastasadu, meie vastsel ajal
uued, kas või veriheinast,
ehitame majad. | | eesti autorid, tuntud autorid, Kalju Lepik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| See on mu ema portree.
Käed tööväsimusest vajunud sülle.
Ja mina kusagil tühjas ruumis
hüplev alp harakas
laia taevalaotuse all.
Prillid on kukkunud lahti löödud raamatule.
Suur Jumal hoia mu poega.
Vihm vasardab vastu aknaruutu.
Ema käte puudutuse soojus
on ikka veel mu põskedel.
Ahjus küpseb rukkileib,
õhtune söömaaeg
lastele ja lastelastele.
Pärast ikalduspäevade põuda
veereb ema kortsus põskedele
üksik pisar,
langeb tööst krobelistele kätele.
Tunnistage, Jumala riik on sündinud. | | eesti autorid, tuntud autorid, Kalju Lepik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
