| Päevi lugesin lumises külas,
meie ühisel rõõmude mäel.
Oli saarikus õitsemas ülas,
kestis päikeses sillerdav päev.
Kodukünkad said jälgedest kaetud,
igat kohtumist ootamas hing.
Kas liig aeglaselt asju on aetud,
et sai katkeda sõprusering?
Miks küll kustusid süüdatud lõkked,
rohtu kasvasid kiigemäe teed?
Paika jäid aja voolavad tõkked,
elujõgede sillata veed.
Kodust jõuluöö küünalde sära
siiski vaataksin sinuga veel.
Kas ma tunneks su tuleku ära
tuisukeeristes talvisel teel?
| | Uno Sikemäe, jõuluaeg, sõprus, elu, jõuluöö, küünal, kodu | | Lisas: ragged @ 2016-12-16 | Hinne: - |
| |
