Seisan must-valgel sillal,
mis inimeste poolt jäetud maha
ootan sind,puhub jubedalt jahe tuul,tean et tuled aga...millal?
Juba jooksebki hirm mu mõtetes ringi ning kardan südame põhjas,et tulla sa ei taha
Hakkan värisema,mõtlen et petad nii nagu teisi...mindki
Tekkivad silma pisarad
Valutab süda kui kujutan ette,et su huuled puudutavad kellegi teise suud
sel sinu jaoks kaunil hetkel,tahaks ma karjuda,
kuid hääl on kadund,tähtsust pole enam millelgi muul...
Kuid langevad vihmapiisad äratavad mu üles
ja korraga märkan sind.
Ma jooksen su juurde nagu oleks surm mul kannul, aga kukkun
kuid maandun su pehmes süles.
Sa tõstad mu püsti ... me pilgud kohtuvad
ma värisen ning näen,et minagi värisema panen su
juuksed meil märjaks muutuvad
põskedelt voolavad jahedad vihmapiisad
ununeb kõik muu
kui tunnen su imepehmi huuli oma suul
sain jaatava vastuse,kas armastad mind
sellest ühest hellast suudlusest piisas.
Sulle silma vaadates lausun,armastan ma sind...
|
