| Kuula, surm kõnnib koridoris me ukse taga
ta mängib seedripuust vilepilli
mille metalselt võigas hääl
väreleb määrdunud seinade vahel
pärit maailma algusest
tõuseb ja langeb
riivab iga me hingetõmmet valusat tuksatust randmes
su hirmunud pead minu süles
Kuula, surm kõnnib koridoris me ukse taga
ta seedrist vilepilli hääl
on nüüd justkui tuhande kimalase sumin
tuhande linnu ahastus
(need linnud lendavad peaga vastu klaasi
üksteise järel ja siis jälle kõik korraga)
kuula, surm...
| | surm, elu, maailm, hingetõmme | | Lisas: ragged @ 2008-03-16 | Hinne: 4.4 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
Hetked | | Järgmine luuletus samas kategoorias
Viimane
|  |
| |
