| Ma tahaksin edasi kasvada metsas,
siis langetaks tolmu ja samblike vahel
seal tipiksin pöörasel ilmel
ja teksadki viskaks öös tulle, las olla mul jahe!
Sest nii toitub vaim, lõpuks kuhugi sobin,
kui näidata loodusel paremast küljest end.
Jätan siis linna kõik elutu sodi,
ehk meres kord silman boheemlikku hüljest!
Seal sulpsatan isegi, päikse ja laine
koosmõjul end kirjeldamatutel sõnul
vees tunnen end joobnuna, kuid sain ma kaineks
sest, mis oli moodne - ürgelu, mu mõnu! | | elu, mets, inimene | | Lisas: ragged @ 2012-02-16 | Hinne: - |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
Ma tahan | | Järgmine luuletus samas kategoorias
Kahtlus
|  |
| |
