Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.
Kured läksid – kurjad ilmad,
sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas.
Haned läksid - hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama,
käbe kinnast kasvatama.
Keras kolme pässu vill,
helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget –
juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid – lumi teel.
Vellekesel kärsik meel.
Vahib välja läbi ruudu:
Kinnastel veel pöidlad puudu.
Veereb veel üks päevake,
kulub kulla tunnike.
Öösel kõva külma pidas.
Lõunaks paksult pilve vedas.
Ega tali taeva jää:
esimesed helbed, näe!
Paljakäsi nüüd ei minda.
Sõsaralt sai soojad kindad,
kindad kätte väikemees,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
suured valged tätrad sees. |
