| On puude ladvas päikesesõõr
nii kahvatu ja kalge,
ja kogu ilm ta valguses
on värvitu ja valge.
Meil lumine on aasta lõpp
ja uue aasta algus.
Ei ole miskit valgemat
kui valge lumevalgus.
Ja ainukene värvilaik
on pikk ja punav porgand,
mis lapsed lumememmele
on ninaks näkku torgand. | | Kersti Merilaas, jõulud, päiksesõõr, lumi, aasta lõpp, aasta algus, lumevalgus, porgand, lumememm | | Lisas: ragged @ 2019-12-22 | Hinne: - |
| Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.
Kured läksid – kurjad ilmad,
sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas.
Haned läksid - hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama,
käbe kinnast kasvatama.
Keras kolme pässu vill,
helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget –
juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid – lumi teel.
Vellekesel kärsik meel.
Vahib välja läbi ruudu:
Kinnastel veel pöidlad puudu.
Veereb veel üks päevake,
kulub kulla tunnike.
Öösel kõva külma pidas.
Lõunaks paksult pilve vedas.
Ega tali taeva jää:
esimesed helbed, näe!
Paljakäsi nüüd ei minda.
Sõsaralt sai soojad kindad,
kindad kätte väikemees,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
suured valged tätrad sees. | | Kersti Merilaas, talv | | Lisas: ragged @ 2011-12-08 | Hinne: - |
| |
