Sammun mööda elu
elunöör kiskumas kaela.
Veritsevad hingeräbalad,
kuid enam pole aega
keset seda melu
seisatada ja ringi kaeda.
Nüüd jooksen elu eest,
sest elu on kaalul,
sest pea on pakul,
sellest pisaraveest
on põsed punased ja rakkus.
Ent Su silmad mu saatust ju valvavad
ja Su lõhn on mu oma õnnis nirvana
Su sõnad on kuid õelalt salvavad
Je'taime mais hasta manana,
kuna su hääl mind aeglaselt on halvamas.
Nüüd lahkun.
Sellest maailmast aru tahaks saada.
|
