Loodan, et aimad ka valu minu sees,
seda üüratut pisaratevoogu
ja kõike määramatut, mis loogu
vajunud on mu pisarate ees.
See miski me sees, mis meist meie teeb
selle lummava ühendunud meie,
jääb igaveseks alles meile.
Kuis siin nüüd lahknevad me teed.
Nii et hüvasti mu tundmatu,
keda ometi jõudsin tunda. .. .
Jääb meile see pisarate aeg
ja hulgim pisaratega tunde.
Jääb meile see saladuse vaev,
mis andis meile Me tunde.
Jääb meile see katte all raev. .. .
Jah, see jääb igaveseks Sulle.
Nüüd pole enam aega - pole teda vajagi:
ta viskan oma hävitustulle.
Ja hüvastijätuks ütlen nüüd Sulle,
et enam mu jaoks taevast päikest ei sajagi.
Siin lõpevad sõnad, siin lõpeme Me,
siit saab alguse Me hargnenud tee,
siin ja praegu.
Nüüd.
Siit, enda huulilt otsin Su lõhna.
Siit Su varju nii armsat, nii kõhna.
Siit - enda seest - otsin oma. .. .
süüd. |
