Mäletan aega mil olin neliteist,
armastasin neidu, aga tema armastas teist.
Oli talveöö kui kohtusime,
jutuga hästi klappisime.
Tuppa sisenedes sattus pilk kohe sinule,
tundsin, et sina oled tõesti see ainus ja õige minule.
Saatsin sind koduteel,
kõndides tagasi, mõtlesin kas näen sind veel?
Kohtusime nädal hiljem,
oli küll külm, aga sind nähes hakkas mul kohe soojem.
Õhtul meie huuled kohtusid
ja sel ööl, kõik mu mured lahtusid.
Sa kasutasid ainult mind,
hiljem said alles teada, et armastan sind.
Teadsin, et armastad teist,
aga lootsin, et ikka asja võib saada meist.
Lootused purunesid
ja mõtted minust, sinus ununesid.
Ma tean, et ei pingutand piisavalt,
nüüd iga päev tunnen südamevalu piinavat.
Oled jälle temaga tagasi,
samas mina istus kodus vagasi.
Sellest möödund on küll aastad,
aga sind ma endiselt vaatan.
Südamevalust valan pisaraid,
oh, kui sa teaksid vaid.
ARMASTUS SINUVASTU MINUS IIAL EI LAHTU.
|
