Esimest korda kui sind nägin,
siis tahtis su lähedust mu hing.
Tegin nii palju selleks, et me saaks olla koos
ja et õpikisid tundma mind.
Õppisin sind tundma olles täiesti pime,
teadmata milline on su hing, teadmata su nime.
Möödus aeg ja armastus su vastu suuremaks oli läinud,
aeg meid vist lähedasemaks oli teinud.
Arvasin, et jumal meid kokku oli loonud,
kuni taipasin et reaalsus end minuni on toonud.
Olin kurb ja no nii emotsionaalne,
et abi poleks saanud anda isegi psühhiaater professionaalne.
Igatsen sind. kas ka sina mind ?
Kuskil lausub keegi häälel kähedal,
et kas tõesti peame me olema pidevalt teineteise lähedal?
Tahan tunda su armastust veelkord,
nagu sain tunda seda tookord.
Tookord kui kõik oli nii muinasjutuline
ja miski ei näinud nii ebaloogiliselt keeruline.
Väike armastus su vastu pesitseb mu sees igavesti,
tahan olla sinuga kas või korra veel kahekesti.
Ma teeksin ükskõik mida,
et ei peaks kirjutama sinu kohta enam üht kurba rida.
Tahan nii, et oleksin su unustanud
ja et sa poleks mitte midagi ega kedagi purustanud. |
