| Seisan vihmas ja tuules, paljajalu mullal,
suudlen kätt, mis kunagi puudutas su hinge.
Kunagi, ja just nimelt kunagi - vist eelmises elus.
Vihma tuleb, aina tuleb taevast, langeb mulle peale.
Kas sa tuled?
Kas tuled mu juurde, mu arm?
Kas sa avad mu silmad ning siis, pühid kõik pisarad?
Kas sa seisad seal vana puu all ja naeratad mulle,
jooksed mu suunas ja ütled:
sest ma armastan sind.
Kas kunagi see aeg tuleb, kui ütled mulle kõike seda?
Märg on rohi, vihmast või minu pisaratest?
Hingata on raske ilma sinuta.
Ma näen sind oma silmis, märjalt,
ära jää igavesti nii,
vaid tule ja pühi need pisarad silmist. | | igatsus, vihm, tuul, muld, suudlsus, hing, elu, puu, naeratus, pisar, armastus | | Lisas: ragged @ 2007-07-17 | Hinne: 4.14 |
| |
