Otsingu sõnad: mina.
|
Vändra metsas Pärnumaal
lasti vana karu maha;
pojad jäivad emast maha,
võeti, viidi turule,
Pärnu linna kaubale.
Juhtus karutantsitaja
parajast’ seal olema,
ja ta vana tantsikaru
ramm ja vana olema;
see siis õstis[1] karupojad,
õpetas neid istuma,
kübaraga tantsima
ja mõnda tempu tegema.
Ametid kõik kätte antud,
rõngad ninasõõrme pantud,
läksid peremehega
mööda maad siis tantsima;
ja et mõistsid tantsu lüüa,
oli peremehel süüa,
kes, kui rängast’ võttis viina,
vaestel’ liiast’ tegi piina.
Oli mees end väsitand
ja kuhja juurde venitand,
karud vaia külge köitnud,
selili end maha heitnud.
Päev ju oli alla läinud,
karud olid palju käinud,
küllalte ka tantsitud
ja tantsitajast malgatud,
aga olid eineta
ja veel alles jootmata.
Ütles päts: „Mis vaene lugu
sul ja mul, kes karu sugu! —
Päästame nüüd ennast lahti,
läki ära salamahti!“ —
„Kuhu pääsed, vennikene,
nina väga hellakene!
Rõngas sõõrmist läbi lä’eb,
kus ta seisab, las ta jääb!“ —
„Ei ma seda mitte taha,
sõõrmed mina kisun maha:
kodumaile tahan jõuda,
oma suguvõsa nõuda.
Mul ju küll mu hädast häbi,
sõõrmed nüüd ma kisun läbi:
kodu lähen tantsima
ja oma kunsti näitama.
Seal mull’ kõik mu vastu tõtvad,
kõik mind lahkest’ vastu võtvad:
tädid, onud, lelled, tutvad,
need kõik minu vastu rutvad.“
Vändramaale jõudis päts,
alles oli vana mets,
alles mitmed mesipuud,
keda noorelt oli tundnud,
neile andis hellast’ suud.
„Kus mu tädid? Kus mu tutvad? —
Juba pojad kaua nutvad,
nahk ju ammust nülitud
ja nahkurile müüetud! —
Kes mull’ annab sõnumid,
kus ma leian omaksid? —
Vanad on kõik hävinud,
uus põlv taga sündinud“ —
Teised karud olid nõudnud
teada, kes see koju jõudnud;
ja kui kuulsid, see on päts,
mõmises kõik Vändra mets:
„Päts, kes võõral maal on käinud,
imet kuulnud, imet näinud,
Kuramaal ja Poolas olnud —
päts on jälle koju tulnud.“
Mõmisesid emased:
„Võib sest saada peiukest,
kel jumal andnud tütrekest.
Ei ta ole asjata
täna tulnud passita.
Miks ta muidu oleks tulnud,
kui ta seda poleks tundnud,
et siin meie metsanukas
karu tütred pole hukas?“
Hakkasid siis lakkuma
ja tütrekesi harima:
silitasid nende karvu,
pidasid ka kangest’ arvu:
kuida pätsi võrku püüda,
väimeheks teda hüüda.
Pätsil olid kallid päevad,
isad, emad, tädid näevad,
päts on väga priske mees,
kel hambad suus ja rammu sees.
Kus siis härga murreti
ehk valmist kaera leieti,
sinna pätsi paluti
ja paremat tall’ anneti.
Juhtusid siis pidud seal
vanal otil, mustal karul,
oli siis ka pätski seal
teiste karudega varul;
rääkis, mis ta ilmas näinud,
mitmed maad ta läbi käinud;
kuida Pohla karusugu,
kellest väga peetaks’ lugu,
tark ja veider tantsimas,
vedupulka vedamas,
kukerpalli, ratast löömas,
kükiteles pohle söömas.
Suud ja silmad lahti peas,
kuulis pätsi igamees.
Viimaks igatsesid näha,
kuida pohla tantsi teha:
palusid siis pätsikest,
et tantsiks ehk ka natikest.
Päts siis tõusis tantsima
ja tantsilugu joruma.
Püstijalgel keha käänas,
liikmeid imelikult väänas;
käppe välja sirutas,
laiali neid laotas;
pani kord neid rinde peale,
kõrd neid seadis puusa peale.
Hüüdsid kõik, kes olid seal:
„Vaata imet ilma peal!“ —
Päts, kui lõppes tantsimast,
kummardas neid pohla viisi;
soovis head ööd kõigile
ja ruttas kodu rahule.
Kõik, kes õigla’mad seal olid,
ütlid: „Päts on kallis mees!
Ei ta taha kiidelda,
ei rumalamaid põlata.“
Aga olid teised seal,
kes vana viisi armastasid,
targaks ennast arvasid
ja targemaid ka vihkasid:
need siis pahandasid meelt,
pruukisid ka oma keelt;
tegid hirmus suure kära,
läksid murdsid pätsi ära.
∗
Seda igal ajal nähtud,
et sel ikka vaeva tehtud,
kes kui targem tõega
rahvast püüdnud valgusta’.
[1.] ostis
| | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mu ees on surm,
ma tunnen ta vina.
Ja säälpool on nurm,
kus õitsed sina.
Küll ilus on nurm,
kus õitsed sina.
Mu ees aga surm,
ma tunnen ta vina. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mine ära, mu noorus, sa —
sind mina näha ei kannata!
Mine ära, au kõrguste unistus,
nagu paha südametunnistus!
Mine ära, igatsus tuline,
tegude himu, lootus kullane.
Auline eesmärk, au varigi,
minge — ülearu olete!
Minge sinna, kus mehed valmivad,
laulutarkade lauas istudes,
vanatarkade juttu kuulates,
kangelaste tegusid imestes.
Minge sinna ja viibige nende reas —
lootus ja tulevik on ju nende seas,
kes on loodud radade rajajaks,
kodule kaunile kaitsejaks.
Mulle miks tulete haiget tegema,
mulle miks heljute südamepiinaks te,
mulle miks okkaid puistate
rinnale haigele, rinnale haigele! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
|
Oh minu armas emakene,
oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen,
astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid,
käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, —
neiu jälgil, emake!
Kelle jälgil olen käinud,
oh ei seda tea ma,
emakene, — enda jälgil,
vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin,
neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal',
minu südant talland ta.
Luule jälgil mina käisin,
tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene,
unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu,
laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu,
Elada ei tahagi.
Oh mu süda, ta on haige,
on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige,
rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand:
teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand:
vaene olin liiati.
Karja jälgil mina käisin,
tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja —
luule jälgil, emake!
Vaene oli meie talu,
vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, —
vahest mõnda lugeda!
Rehkendada ma ei mõistnud
koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega,
mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, —
sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud —
sa ei roomand, emake!
Unistasin, muud
karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega,
aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud,
kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise,
jäime ikka elusse.
Seda tean, kuis isa talu
vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge
võttis kavalusega.
Kuida asemele anti
metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti —
sööti vaja mõisale!
Sääl siis nutsid, emakene:
kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid,
seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud,
kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja
ennast mõistab vaadata!
Kõrget, suurt ma leidsin üles —
sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles —
sind ei siiski näinud ma.
Kui nad mulle haiget tegid,
pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda
võttis Eesti armastust!
Hilja, hilja, emakene!
udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene,
varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene,
oh mu hella emake;
tema üle uhab laine —
aastasajaid alati!
Oh mu isamaa on vaene,
mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas —
murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda,
avaldan maailmale!!
| | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.
18. veebruar 1910 | | Juhan Liiv, Helin | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Juss läks lolli peaga kooli
Algul küll ei tahtnud minna
Aja kurjaga või heaga
Karjus:"Ma ei taha sinna!
mina koolist küll ei hooli
mina kooli küll ei lähe
Aga siiski tuli minna
Õppis tähed-numbrid pähe
Nüüd on Juhan helge peaga
Enam muust ta suurt ei hooli
Aja kurjaga või heaga
Koolist koju ta ei lähe. | | ilmar trulli luule | | Lisas: katy556 @ 2015-11-24 | Hinne: - |
| Sinul ei ole võimu hävitada seda,
mis jumalanna kord loonud on.
mina oman, kuid võimu - tappa sind,
see sinu väärtus on.
Sina ei tohi tappa ilu raha eest,
need sendid sind iial rikkaks ei tee.
Lõppkokkuvõttes tapad sina rohkem,
rohkem elusid sureb su sees.
Kui langetad rohkem ja rohkem.
Oled palgamõrvar, mitte mees.
Ma needsin su ja ma ei kahetse,
esimest korda oma elus.
Nii-kui-nii ei ole vahet sel,
karma juhib mind nii kaua,
kui olen elus. | | viha, kurbus, mets | | Lisas: hircos00 @ 2015-11-11 | Hinne: 3.33 |
| Mul garaažis seisab vana bemm
raceida tahab mersuvend
seal mul seisab Opel ka
Tagant tuleb mees Ladaga
Vajutan ma põhja gaasi
Sõidan Ämari lennubaasi
Sealt ma võtan lennuki
Ees mind ootab Kentucky
Kui Juba Kentuckys olen
Siis kindlasti Kanadasse läen
Sest seal on palju kaupa
ilmselt sealt saan uue auto
Uus auto peaks olema Ford
Sierraks nimetati kord
See auto on kõva masin
Tagasi nüüd Eestisse kasin
Sierral mootor juba uus
Eile sõitsin vastu puud
Esiklaasi pole vaja
kuulen ainult mootori kaja
Käigukast veitsa roostes
Kuid juba tulen uuega joostes
See pole kõige parem
Katki läheb hiljem või varem
Kindlustus mul varsti läbi
Näkku mulle lendab käbi
Esiklaasi mul ju pole
Auto välja näeb mul kole
Tahaks juba uut autot
Muidu imetlen ma KAPOt
MUPOga on mul probleeme
Koos lahendame selle leebelt
Arved nüüd on klaaritud
Nende ideed nüüd on rikutud
Lõuga neile andsin ma
Nokauti keegi lendas ka
Bassivõimendid Sierral sees
Neid päris palju taga kui ka ees
Skrillexit nüüd kuulan
Jäätis taga mul ju sulab
Tahaks kiirelt jõuda koitsa
Et saaks ema putru maitsta
Oma suurele peale
Sinna läheb soola peale
Bassivõimendid vist on katki
Rattad vist natuke lahti
Mind vist ei koti see
Et mul mendid praegu ees
Nendest kahesajaga mööda lendan
Samal ajal pelmeene keedan
Mendid Trahvi tegid mulle
Trahvitšeki viskan tulle
Mind ei koti, olen kriminaal
Olen most wanted kogu Maal
Koju vist täna jään
Mendid praegu on jääl
Nende elu päris pergeles
Ajavad mind taga Los Angeleses
Varsti olen Ämaris
Oma vanas Bemaris
Olgu Asfaldil või jääl
Ford Sierra seisma ei jää
Kahesajaga ta lendab
Samal ajal pelmeene keedab
Ka jõuluvana ringi laseb Bemariga
Auhinnati teda medaliga
Oskab driftida ta hästi
Viskab Drifti nagu kasti | | Ford Sierra | | Lisas: @ 2015-11-10 | Hinne: - |
| Rahvast on siin saalis palju,
mul tekib küsimus kas keegi mõistab minu nalju?
Nali seisneb selles, et samal ajal kui teie loote kodus luuleridu,
panen mina mündis pidu.
Astun leti äärde ja palun ühe rummikoksi,
ja imestan, et ei küsitagi dokki.
Joon siis lonksu kuni klaas on tühi,
peale seda kohe uue küsin
Haaran klaasi kohe kui oma lemmik laulu kuulen
ja lõpuks tantsuplatsile jõuan.
Selleks ajaks sai teil valmis tähtis töö,
sel ajal kui mina lasin lõdvaks vöö.
| | jook, luulerida, nali | | Lisas: Neleh @ 2015-11-02 | Hinne: - |
| Läbi kareda õhu tõttan ma, ei hoogu peatada ma saa.
See õhk on purpurpunane, on päikseloojang varane.
Sihtpunktiks kättesaamatu, nii kaugel on ta veel..
See pole õige armastus, on nukker vaid mu meel.
Ma püüan, ma ju püüan! Nii raskelt, oh kuis püüan!
Kuid palju ma ka hüüan, ei kätte teda saa.
Õhk on nii palav, magus, loomakesed vagus.
Sest tõttan mööda mina, süda on kui tina.
On teede ääres roosid... Meelitavad mind.
Ükskõik kui palju moosid, on valus minu rind..
Tahan olla rõõmus, kuid liiga raske see.
Mu tee on jube valus.. See on läbipääsmatu. | | armumine, armastus, teekond, mina | | Lisas: Katus @ 2015-10-25 | Hinne: - |
| |
