| Siis ühel päeval
hakkab su maailm otsast peale
ning uuesti puhkevad
seebililled ja angervaks
ainult õied su silmades
on sajandeid vanad
ja nende miljonkordsete
kroonlehtede värinal
võimendub möödunud aeg
milles ükshaaval
lendavad külmas tuules
puruksrebitud lehed
kuhu maailma looja
oli kirjutanud oma kõige hapramad
ja ilusamad read.
| | autori õigused | | Lisas: ulosa @ 2008-08-13 | Hinne: 3 |
| Kui vaikib päeva-askeldus,kui lõppeb töö
ja üle tumma hoonelasu
poolläbipaistvaid varjusiile laotav öö
toob une,päevatööde tasu,
siis vaevarikkalt tund mul tunni järel kaob:
sel vaikuse ning jõudeajal
pead tõstes üles minus süümepiina maod
end ajavad üksteise najal.
On ulmad kihamas.Ränkrasked mõtted peas
mind piiravad ja ähvardavad,
ning pika paberirulli,kus on rida reas,
tumm mälestus mu ees siis avab.
Loen enda elu,mis on avali mu ees,
nean,värisen...Oh piina pidu!
Ma kurdan kibedalt,ma kaeblen silmavees,
kuid see ei pese kurbi ridu.
| | Minu autori õigused. | | Lisas: ulosa @ 2008-02-10 | Hinne: 5 |
| Ma ei tea kallis, mida oled minuga Sa teinud?
Kõik muutnud oled sa! Kuidas õnnestus see sul
nii ruttu,mis ei ole muutunud aastatega? Mind teha
nii õnnelikuks! Ma ei oodanud seda ja see tuli ise,
Ma isegi ei lootnud Ja see sai olema.
Ma pole elus tundnud õnnelikumat hetke
Ja nüüd on see mul olemas.
See pole võlts, vaid ehtne
ja tunnen seda südames
Ja nüüd ma tean milline ta on---- see minu süda!
Ta joobunud Sinust
on mu arm .
| | Autori õigused | | Lisas: ulosa @ 2008-02-10 | Hinne: 5 |
Kui midagi enam ei ole,
siis lootus ometi jääb
nagu õnnistus õnnetule,
nagu aegasid ühendav hääl.
Kui teed enam kuskil ei leia,
siis mõte kui suruks prao
läbi tumeda tünkliku seina,
lipsab välja ja kaob.
Tuleb tagasi linnutiivul,
nokas rohetav õlipuuraag
ja sa taas koged õnneviivu -
kuskil lainetes ootab sind saar.
| | Autor | | Lisas: ulosa @ 2008-02-10 | Hinne: 4.43 |
| |
