Kui vaikib päeva-askeldus,kui lõppeb töö
ja üle tumma hoonelasu
poolläbipaistvaid varjusiile laotav öö
toob une,päevatööde tasu,
siis vaevarikkalt tund mul tunni järel kaob:
sel vaikuse ning jõudeajal
pead tõstes üles minus süümepiina maod
end ajavad üksteise najal.
On ulmad kihamas.Ränkrasked mõtted peas
mind piiravad ja ähvardavad,
ning pika paberirulli,kus on rida reas,
tumm mälestus mu ees siis avab.
Loen enda elu,mis on avali mu ees,
nean,värisen...Oh piina pidu!
Ma kurdan kibedalt,ma kaeblen silmavees,
kuid see ei pese kurbi ridu.
|
