| Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.
See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.
Imelik lausa.
Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.
Juures.
1980 | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.
Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!
Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.
Küll oleks see vast jõud.
1980 | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Armuaeg (1991) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Vaikselt viibis elavate hulgas,
vaatas, tundis, pani tähele.
Õhtul süütas lambi lauanurgas
--- vari langes valge lehele ---
ja ta kirjutas:
Ma tunnen kaasa.
Vastu klaase peksis pimedus,
rõske raske rusutuse-aasta,
pidev, painav, rõhuv pinevus...
Jah, ta nägi.
Sinna polnud teha.
Maailm märatses ja oigas.
Palavik
pures, raputas ka tema keha,
kätt, mis kirjutas:
mu olevik | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Värsirida kesk kaost ---
kirjandus?
Karjatus
pääsend viimasest paost,
surmani varjatust!
Kõiges on kõnekõla,
võimatult võõras vaim.
Alandub elusõna
nagu tallatud taim.
Tiivad kärbitud.
Kael
käänatult paku pääl.
Metshaned taevalael,
hingepõhja te hääl! | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Suur Surmaratas läbi rahva veeres;
kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
põrm, vaikus. Lüngad elavate keeles.
On maju, millest möödagi ei käi.
Mu vanaisa vaibus omas sängis,
mu vanaema välgusähvak viis,
mu isa viiul igavesti mängis,
mu vend ei tulnud iial tagasi ---
see kõik on minus kaudselt
vastu kajand.
Mis inimvõimatutes vormides
end võtab ilmutada v e e l
see sajand?
Mis suudab mõte
s e l l e tormi ees? | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Tuhat korda reetnud, raiund läbi
endas kõige elusama koe;
rebind välja read, mis kisendasid:
loe!
Tuhat korda taganenud, saland
oma saatust, eitand iseend,
püüdnud roomata, et unustada
lend;
tuhat korda püherdanud tuhas.
Kuid, oh hing,
su põhjast põlisjõul
ikka tõuseb põletavalt puhas
laul. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Vari ja viiv (1986) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
