Vaikselt viibis elavate hulgas,
vaatas, tundis, pani tähele.
Õhtul süütas lambi lauanurgas
--- vari langes valge lehele ---
ja ta kirjutas:
Ma tunnen kaasa.
Vastu klaase peksis pimedus,
rõske raske rusutuse-aasta,
pidev, painav, rõhuv pinevus...
Jah, ta nägi.
Sinna polnud teha.
Maailm märatses ja oigas.
Palavik
pures, raputas ka tema keha,
kätt, mis kirjutas:
mu olevik |
