viirastustevihus vihiseb miski
viirastus või ilmsi
näen vaid vihma
langemas piiskhaaval prantsatades
ja ongi märg
lopane ja porine maa
ka tõupuhas härg
sel alla vanduma peab ka
vedades virtsa vastuvoolu
kõik viirastusse kaob sootuks
äng ja valu kaaslaseks ainsaks
vajudes viirastusvoogu
lootus on viirastus
mis annab jõudu ja jaksu
paisudes põsakil
antakse laksu
mõte –
vist viirastus
vajadus leida olelus
kaotame viirastusetõke
hammas ja jalg
silm ja palg
kaob ehe
haprana näib see külg
pole unistust
ainuüksi paljas viirastus
kaotades mõistust
läeb ka arukus
tekitades vaime
piineldes kesk lokkavat taime
on udu –
VIIRASTUS
|
